Võtke see valu ära

Kui ma täna hommikul koduuksest välja astusin, tabas mind peavalu. Teel bussipeatusse see süvenes. Bussis loksudes tundsin, kuidas lisaks seljakottidega mu seljas hõõruvatele lastele härib mind pekslemine peas ja kohin kõrvus. Loomulikult oli töö juures mu esimene käik arsti juurde. Sain kaks tabletti, mis ma aplalt alla neelasin ning leevendust ootama jäin. Mõningane leevendus ka saabus. Tööpäeva lõpus oli valu tagasi tulnud.

Tipsidega ringitamise ajal oli valu juba pea talumatu. Järelvastajate köhiminegi ajas mind hulluks. Siis läksid ringitajad tipsid omavahel riidu, üks nuttis ja karjus... Mul oli samal ajal juba koosolek alanud, jäin sinna räigelt hiljaks...

Kabinetis kukkusid laste tööd põrandale, kogu hoolikalt kokku pandud järjekord pudenes laiali. Roppused pudenesid huulilt. Valjuhäälselt. Kolleeg vaatas mind kummalise pilguga ja lausus midagi sarnast, et ta lihtsalt ei usu oma kõrvu. Mina ei uskunud iseennast, kui avastasin, et klassi uks oli lahti ning minu haiget vihasööstu kuulsid ka kaks pahaaimamatut õpilast.

Migreen on talumatu. Mul on tunne, et hakkan kohe nutma, sest peas taovad pisikesed haamrid, keegi või miski üritab end otsaesisest välja puurida. Parem silm on justkui paistes ning valutab. Tegelikult ta muidugi ei ole paistes, aga tunne on selline... vatine ja tatine.

Must südametunnistus? Mis iganes.

Võtke see valu ära. Palun.