Into the light

Ma tunnen väsimust. Sõrmedes, varvastes, juustes, silmades, peas. Palju kirutud kevade deprekas?! Vaevalt. Pigem ikka vana ja tuntud magamatus ja liiga heleda leegiga põlemine. Ma tunnen, et ma kulutan ennast praegu liiga palju. Peaks tagasi hoidma, aga ei saa. Mingi pidev sund on taga: pean-pean, saan-saan, suudan-suudan. Täna hommikul hoidsin ennast vägisi üleval, sigaretti tõmmates oli pidev hirm, et jään magama suits suust välja tolknemas või hambahari hammaste vahel või linnaliinibussis kereka tädikese külje alla. Totaalne üleväsimus. Midagi loota ka pole, st puhkust. Teen oma panuse 1. maile. Et siis magan, tagantjärele.

Elu on mingites rööbastes, aga tahab sealt välja karata, mingeid ootamatusi pidevalt. Ma ju ei suuda nii kiiresti ümber orienteeruda. Seega avastasin, et olen rämedalt irisema ja pabistama hakanud. Iu-iu käib pidevalt. Appi. Päästke mind mu enda hala käest. Ma mõistan oma lapsukesi juba pretty hästi, nad nimelt ei salli, et keegi iu-iu teeb, seega muutuvad põrgulisteks. Blaah. Haigutama ajab see.

Parandan mõned vihikud ja siis tudusse.

Hellita mõtteid

Käin ringi ja hellitan igasuguseid mõtteid. Välja neid ei ütle. Hoian endale. Nii on hea. Täiesti iseendale mõeldud ja hoitud mõtted annavad vabaduse utoopilisi eesmärke seada, nii ju ei saa läbi kukkuda... Tjah. Tegelikult on mõned sellised väga armsad mõtted endale pesa teinud ja üritavad sealt pesast välja ronida, ma passin peale ja ei lase!

Täna olin koolitusel. Päris asjalik, arvestades, et muidu olen skeptiline ning ülikriitiline. Eriksi armas abikaas ehk Eva-Riini ja Bekatsi emme on ka. Sõitis eile Eva-Riiniga maale ja jättis Pisi-Beka koos Eriksiga koju. Ma naeran selle mõtte juures, kuidas mu väike suur vend koos kaheaastasega toas ringi trallib. Kuigi tal on praktikat oma kahe plikatirtsuga juba 3 aastat, on see ettekujutus mu jaoks ikkagi naermaajav.

Ühest asjast ma aga aru ei saa... Miks tulevad koolitusele juba ette negatiivselt meelestatud tädikesed, kelle jaoks iga liigutus maksab meeletu energia ning seda kõike saadab ohkimine ühele ja teisele poole? Üle mõistuse. Kuigi ma ise olen üks paras pidur, ajas mind täna selline lähenemine tõsiselt närvi. Nagu oleks keegi käskinud neil tulla. Nad ju ometi teadsid, mis koolitusele nad tulid ning kui nad vaevusid kas või kaks sekundit eelreklaami lugema, pidi neil selge olema ka värgi metoodika. Mõttetu.

Ja muide, nädal on läinud nagu noor põder, jälle. Eile pidasime Krisi juures Triini ja Krista sünnipäeva. Mnjah. Naiste värk, mida naised muud ikka tahavad kui pesu pesta ja kodu luua. Seega rämedalt palju klatši ja jube söögiorgia. Naisteajakirju muidugi ka :P Ja jänese sain ka endale :P Mul on elus üldse kolm jänest olnud. Esimese kinkis iss, kui ta Moskvast või kusagilt sealt koju tuli (olin umbes viiene), teise - helesinise iga tüdruku unistuse kirjaga I love you - kinkisid mu keskaaegsed bestikad (noh, hiljem tuli välja, et nad viskasid näppu, kumb amelemiskatseid tegema hakkab), ja see on nüüd kolmas. Kollakasvalge, hammaste ja lillega. Jänesed on teema ühesõnaga.

Tartus peavad noored Eesti asja ajajad oma püha üritust. Meie suurejooneline plaan üritusest osa võtta kuivas kuuga suhteliselt kokku ning tulemuseks oli see, et täna Triza helistas ja ütles, et ta ikka ei jaksa. Veel on maitse of the kaka suus ja nii pole mõtet kuskile minna. Mul on muide, jummala suva. Nii lihtne see ongi.

Nii et hellitan ilusaid mõtteid. Homme õhtul või ülehomme teen kõvasti tööd. Täna aga soovime mudilastele hääd und!

Pühapäev

Jajah, oli pühapäev, ikka veel on. Tunnet aga pole. Nädalavahetus jäi lühikeseks. Kuidagi väsinuna tunnen end ning kuklas on tunne, et miskit olulist on ununenud. Käisin Raplas. Planty of lauamängud oli teemaks. Vahele hilisõhtune "Jan Uuspõld läheb Tartusse" ja "Klass". No mis ma oskan öelda?

Hääd und.

Hirm

Hirmul pidavat suured silmad ja pikad käed olema. Ta pidavat teadma, kui sa kardad ja saavutab siis oma tahtmise. Nagu näha, on hirm mul lausa isiksustatud ja teeninud välja asesõnalise nimetuse "ta". Ma nüüd päris täpselt ei oskagi öelda, mis laadi see hirm on, kust ta pärineb ja mille suhtes ta tekkis. Lihtsalt tunnen, et mul on hirm. Igasuguste värkide vastu. Teate seda tunnet, et kõik on pagana hästi ja nüüd peab järgnema miskit halba. Ega ma oskagi välja tuua neid väga hästi olevaid asju, äkää. Sellegipoolest on tunne, et mingi jama tuleb. Tsiteerides iseennast pojule õpetust jagamas: "Jama majas". Oi, kuidas ma armastan eelmist ütlust!

Võib-olla on esinemishirm, võib-olla on läbikukkumishirm. Võib-olla on kevadväsimuse hirm, võib-olla on hirm pisikeste veel sündimata laste pärast. Ei tea, igatahes külastavad mind mõningad õudusunenäod ning mu neuroos(id) aina süvenevad.

Alanud on kena ja paljut tõotav nädal. Kas teiele ei tundu nii?

Statement: ma ei lähe maale enne, kui on kindel, et mul on seal kuskil olla. S.t. et ma saan magada oma kunagises magamistoas oma topeltlaias voodis, oma raamatute, oma padjahunniku ja oma kaisukarude vahel. On täielik piin minna kolmeks päevaks maale puhkama ning olla sunnitud veetma pool ööd suikudes teleka ees, sest ülejäänud fämili vaatab järjekordset napakat komöödiat ning ei saa üldse aru minu karjuvatest vihjetest: "Tõmmake tallad, tahan magada!"

Post Scriptum: kolmapäeval on Tartus rahvatantsijate ülevaatus. Ma peaksin hakkama kihlvedusid korraldama teemal mitu tantsu õnnestub mul oma ignorantsuses labajala, voorvalsi ning tuja-tuja ("Teestelu" vetrumine) värkide suhtes p... keerata. Esitada on tantse viis, nii et üle viie ei saa pakkuda :P

Suure Reede ootuses

Ohoi, töönädal sai tänasega otsa. Juba teisipäeval oli selline tunne, et kohe-kohe on kolmepäevane puhkus ootamas. Mõnna. Ja selle helge mõttega ringi liikudes hakkas tunduma, et ka suvine puhkus on päris ligidal. Kuigi Eestima ilm paneb lahedalt nõrka ehk siis sajab vihma ja ouhub tuul vinge-vinge, on kevad südames. Täna Apollo raamatupoes aknast välja vaadates oli lapike linnast, mida silmadega haarata jõudsin, kaetud valge lumega. Tegelikult oli see muidugi lärts, mis suurte märgade räitsakatena taevast allapoole vihises, aga korraks võttis kõhedaks küll. Et kas nüüd siis tuleb jälle talv? Kas jälle on vaja talvesaapaid, kas jope asemel tuleb selga panna mantel, kas sissepakitud villased sukad tuleb taas välja otsida jne, jne. Loodetavasti nii siiski ei lähe.

On neljapäev, aga reedene tunne on sees. Juba pikemat aega olen oma toas - söögipausid, mida on olnud kolm välja arvata - ning väldin voodit. Põhjus imelihtne, ma tean, et niipea, kui sinna end raamatuga sisse sean, tuleb Mati of the Une ja võtab endaga kaasa. Aga mul on hull mõte, et tahan hommikul kaua-kaua magada. Selleks pean veel tunnikese üleval istuma, sest olgem ausad, möödas on need ajad, mil 15 tundi üleväsimuses magada suutsin. Enam ei suuda, 10-11 tunni pärast ärkan oma permanentses peavalus ja värsketest pannkookidest, mida praegu plaanin homme hommikul süüa, ei taha ma mitte mõeldagi. Seega veel tunnike.

Vahepeal lugesin. Grant Naylori "Punase Kääbuse" sari - 3 raamatut - sai nädalakesega läbi sirvitud. Sinna vahele mahtus ka kohtumine lapsepõlvega ehk Silvia Rannamaa "Kadri" taasavastamine. See on ikka üle mõistuse tore raamat. Teadlikult ütlesin raamatukogus, et tahan ilma "Kasuemata" eksemplari, sest muidu jah... Teate küll seda nostalgiat, mis enesesse mässib.

Tänane vahepeatus Apollos tõi mu koju kaks uut raamatut, millest üht kohe-kohe uneeelselt lugema asun. Head lugemist mulle!