Suure Reede ootuses

Ohoi, töönädal sai tänasega otsa. Juba teisipäeval oli selline tunne, et kohe-kohe on kolmepäevane puhkus ootamas. Mõnna. Ja selle helge mõttega ringi liikudes hakkas tunduma, et ka suvine puhkus on päris ligidal. Kuigi Eestima ilm paneb lahedalt nõrka ehk siis sajab vihma ja ouhub tuul vinge-vinge, on kevad südames. Täna Apollo raamatupoes aknast välja vaadates oli lapike linnast, mida silmadega haarata jõudsin, kaetud valge lumega. Tegelikult oli see muidugi lärts, mis suurte märgade räitsakatena taevast allapoole vihises, aga korraks võttis kõhedaks küll. Et kas nüüd siis tuleb jälle talv? Kas jälle on vaja talvesaapaid, kas jope asemel tuleb selga panna mantel, kas sissepakitud villased sukad tuleb taas välja otsida jne, jne. Loodetavasti nii siiski ei lähe.

On neljapäev, aga reedene tunne on sees. Juba pikemat aega olen oma toas - söögipausid, mida on olnud kolm välja arvata - ning väldin voodit. Põhjus imelihtne, ma tean, et niipea, kui sinna end raamatuga sisse sean, tuleb Mati of the Une ja võtab endaga kaasa. Aga mul on hull mõte, et tahan hommikul kaua-kaua magada. Selleks pean veel tunnikese üleval istuma, sest olgem ausad, möödas on need ajad, mil 15 tundi üleväsimuses magada suutsin. Enam ei suuda, 10-11 tunni pärast ärkan oma permanentses peavalus ja värsketest pannkookidest, mida praegu plaanin homme hommikul süüa, ei taha ma mitte mõeldagi. Seega veel tunnike.

Vahepeal lugesin. Grant Naylori "Punase Kääbuse" sari - 3 raamatut - sai nädalakesega läbi sirvitud. Sinna vahele mahtus ka kohtumine lapsepõlvega ehk Silvia Rannamaa "Kadri" taasavastamine. See on ikka üle mõistuse tore raamat. Teadlikult ütlesin raamatukogus, et tahan ilma "Kasuemata" eksemplari, sest muidu jah... Teate küll seda nostalgiat, mis enesesse mässib.

Tänane vahepeatus Apollos tõi mu koju kaks uut raamatut, millest üht kohe-kohe uneeelselt lugema asun. Head lugemist mulle!