Back to school

Ajee. Ma käisin täna koolis. Üle 1,4 aasta astusin sammaste vahelt peahoonesse. Kõik on sama. Samad sambad, sama kell, sama koridor, sama auditoorium, sama õppejõud, sama stend, samad näod, samad jutud. On tõesti vähe asju, mis muutuvad, enamik asjadest-inimestest on konstantsed. Noh, mitte et see oleks postulaat, millest lähtun, aga mulle tundub nii. Nagu poleks katkestust, mis tegelt juba 2005. aasta kevadest alguse sai, olnudki. Teater on sama, teadus on sama. Ja kes seda muutust igatsebki. Inimesed on harjunud vana ja turvalisega, rutiin on see, mis joiab elus ja käigus. Ükskõik, kas see käik on tühikäik või mingi teatud tähendust omav käik. Maha teooria, maha praktika, let the life begin... Päh, loosungid sakivad. Tõetera on aga asjas sees. Väga tahaks kooli tagasi. Peahoone lõhn, 228 lõhn, on eriline. See on teravalt individuaalne, mõnele lõhna ja maitsetu, mõnele eemaletõukav, mõnele kutsuv ja peibutav. Võrreldav teatri lõhna ja teatri tulede kustumisega. Kui kunagi tõusis ja langes eesriie, või kardinad sahisesid lahti-kinni, siis täna on lihtsalt mäng. Algab ei kusagilt, suundub ei kuhugi. Ma olen seda lauset juba varem kasutanud, aga siinkohal on ta jälle õiges kohas. Mäng, mis peibutab ja samas hirmutab. Plink-plink teevad mänguautomaadi tuled, kill-koll kukuvad eurod. Eufooria tõstab pead ning kaob sama kiiresti, asendudes paanilise ebaõnnestumise hirmuga. Hirmuga, et võin midagi ära solkida. Teadust ei saa solkida, teatrit samuti mitte. Saab üle lasta, molemat, muide. Kas ma seda tahan? Ei tea, vist ikka mitte. Tahan ikka mõlemat. Ja siis veel paljusid teisi asju. Kusagilt tuleb kokku tõmmata end, ent kus on see ressurss, mille arvelt seda teha? Selge on see, et millalgi ma jätkan. Mitte just sealt, kus asi kord pooleli jäi, aga alguspunkti leian kindlasti. Settimisaeg pole veel lõppenud, kuigi aiman, et see peagi saabub. Ja siis tagasi kooli. Koos juttude ja küsimustega, vastusteta ja samas paljude erinevate võimalustega. Vaatan ja imestan, silmad pärani, ja ise ka ei usu, et nii peabki olema. Et nii ongi. Ja et mulle see meeldib.

Alma mater elab. Vaatamata vinsutustele, mida kogu see krempel üle on elanud ja elamas.

Btw, Nässul on viis tutsat. Nende isaks on ilmselt Nurme tänava suurim valge bokser. Kujutate siis ise ette, millised need pisikese madala krantsi kutsikad varsti välja näevad. Reaalsus litib koerakakaga talla all. Hea, et on olemas igapäevased mured. Muidu veel äkki hakkaks teadust tegema :P