Hirm

Hirmul pidavat suured silmad ja pikad käed olema. Ta pidavat teadma, kui sa kardad ja saavutab siis oma tahtmise. Nagu näha, on hirm mul lausa isiksustatud ja teeninud välja asesõnalise nimetuse "ta". Ma nüüd päris täpselt ei oskagi öelda, mis laadi see hirm on, kust ta pärineb ja mille suhtes ta tekkis. Lihtsalt tunnen, et mul on hirm. Igasuguste värkide vastu. Teate seda tunnet, et kõik on pagana hästi ja nüüd peab järgnema miskit halba. Ega ma oskagi välja tuua neid väga hästi olevaid asju, äkää. Sellegipoolest on tunne, et mingi jama tuleb. Tsiteerides iseennast pojule õpetust jagamas: "Jama majas". Oi, kuidas ma armastan eelmist ütlust!

Võib-olla on esinemishirm, võib-olla on läbikukkumishirm. Võib-olla on kevadväsimuse hirm, võib-olla on hirm pisikeste veel sündimata laste pärast. Ei tea, igatahes külastavad mind mõningad õudusunenäod ning mu neuroos(id) aina süvenevad.

Alanud on kena ja paljut tõotav nädal. Kas teiele ei tundu nii?

Statement: ma ei lähe maale enne, kui on kindel, et mul on seal kuskil olla. S.t. et ma saan magada oma kunagises magamistoas oma topeltlaias voodis, oma raamatute, oma padjahunniku ja oma kaisukarude vahel. On täielik piin minna kolmeks päevaks maale puhkama ning olla sunnitud veetma pool ööd suikudes teleka ees, sest ülejäänud fämili vaatab järjekordset napakat komöödiat ning ei saa üldse aru minu karjuvatest vihjetest: "Tõmmake tallad, tahan magada!"

Post Scriptum: kolmapäeval on Tartus rahvatantsijate ülevaatus. Ma peaksin hakkama kihlvedusid korraldama teemal mitu tantsu õnnestub mul oma ignorantsuses labajala, voorvalsi ning tuja-tuja ("Teestelu" vetrumine) värkide suhtes p... keerata. Esitada on tantse viis, nii et üle viie ei saa pakkuda :P