Into the light

Ma tunnen väsimust. Sõrmedes, varvastes, juustes, silmades, peas. Palju kirutud kevade deprekas?! Vaevalt. Pigem ikka vana ja tuntud magamatus ja liiga heleda leegiga põlemine. Ma tunnen, et ma kulutan ennast praegu liiga palju. Peaks tagasi hoidma, aga ei saa. Mingi pidev sund on taga: pean-pean, saan-saan, suudan-suudan. Täna hommikul hoidsin ennast vägisi üleval, sigaretti tõmmates oli pidev hirm, et jään magama suits suust välja tolknemas või hambahari hammaste vahel või linnaliinibussis kereka tädikese külje alla. Totaalne üleväsimus. Midagi loota ka pole, st puhkust. Teen oma panuse 1. maile. Et siis magan, tagantjärele.

Elu on mingites rööbastes, aga tahab sealt välja karata, mingeid ootamatusi pidevalt. Ma ju ei suuda nii kiiresti ümber orienteeruda. Seega avastasin, et olen rämedalt irisema ja pabistama hakanud. Iu-iu käib pidevalt. Appi. Päästke mind mu enda hala käest. Ma mõistan oma lapsukesi juba pretty hästi, nad nimelt ei salli, et keegi iu-iu teeb, seega muutuvad põrgulisteks. Blaah. Haigutama ajab see.

Parandan mõned vihikud ja siis tudusse.