eXTReMe Tracker

31. märts 2005

...

Mõned laulud on kuidagi kummaliselt sarnased. Olen mina täna rahulikult koridoris ja ootan loengu algust ja tuleb Käsh ja karjub mulle kõrva, et Maiu on piimaauto. Noh ja täiesti uskumatu, aga mul endal samal ajal see juba peas kumises. Ja siis tulin kontorisse ja avastasin siit mingi e-maili, kus sees sõnad We are family. Ja nüüd kummitab see. Ja tegelikult on need kaks juba täiesti kokku sulanud, mis tähendab, et ma ei näe ja ei kuule neil kahel laulul ühtki erinevat nooti ega sõna. Kui kummaline see on????

Kiisu juurde.

29. märts 2005

Jälle üks ristike kirjas

Ma ei saa aru, miks iga kord, kui miski saab tehtud, on tunne, et nüüd võib rahus puhata, chillida vasakule ja paremale ja keskele ja siis vasakule ära? Et teed plaani, graafiku jne, siis täidad seda nii minimaalselt, kui üldse on võimalik, tõmbad pisi-pisikese, peaaegu nähtamatu ristikese ühe vähetähtsa asja juurde ja siis tekib endal tunne, et nüüd olen millegagi hakkama saanud ja olen ära teeninud ühe vasakule ära chilli?! Ebanormaalne. Aga just selline tunne on praegu. Sai mingi täiesti tähtsusetu referaadikesega maha - isegi pinget polnud selle tegemises! - ja nüüd siis naudin justkui väljateenitud puhkust. Mandumise tippu näitab muidugi alati kollase ajakirjanduse lugemine. Ma tean, et ühelt poolt on see vabandusmehhanism - ma lükkan edasi mingite teiste asjade tegemist ja loen mingit mõttetut staffi a la ema-isa läksid Inglismaale tööle jne. Teisalt aga on see siis see juba mainitud välja teenitud puhkus. Sest seda puhkust ei ole võimalik kuidagi teistmoodi veeta, kui kõik ülejäänud ajalehed on juba läbi loetud ja on-line toimetajad on laisad nagu porikärbsed ja miskit uut ja huvitavat üles ei pane! Põhimõtteliselt olen nüüd jõudnud taas kord selleni, et loen mingit mõttetust, et üldse lugeda. Aga see ei aita. Endiselt lähevad kõik tähed lugedes ja kirjutades segamini, laused on anglo-ameerika päritolu ja ülesehitusega. Krt, ma ei saa aru, miks peab kõik huvitav inf olema inglite keeles ja täis lükitud mitte nii huvitavaid kõrvalepõikeid ja hõikeid?! See selleks. Ei saa sellele retoorilisele karjatusele nagunii mingit adekvaatset vastust, seega enam ei küsi selliseid asju.

Keegi on mingi täiesti haige playlisti koostanud, aga ei viitsi siin midagi muuta ka. Nirvana, Elvis, Blur, Lenny, Louis, Weezer tulevad suvalises järjekorras. Praegu on unknown artist also known as Elvis ja laulab pehmest armastusest. Näh. Ja nüüd Weezer laulab laulukest "Say it ain´t so" ja see meenutab mulle selle ära kulunud plaadi pealt pärit lugusid. Neid, mille esitajateks on osalt Els ja osalt unknown artist, kes eelistabki olla tundmatu ehk siis keda ma ei suuda identifitseerida. Ah. Parem vaatan spordiuudiseid. Midagi maist vähemalt. Seotud ülima meelelahutuse ja vaatemänguga. Igatahes tuleb meitel täna siin üks uue arvuti õhtu. Et saaks juust jälle kuskile mujale minna ja uus arvuti ennast näidata :P

28. märts 2005

Keskmine

Keskmine esmaspäev täna. Poppi ei tee, sest õppejõud teatas, et tal on püha. Teine ülestõusmispüha. See selleks. Pole küll kunagi kuulnud, et mõni õppejõud seda püha peaks, aga ükskord on ikka esimene kord ja kui siis ei pea kooli ka minema, on kõik väga hästi. Esmaspäevad on nagunii alati Eesti asja päralt olnud. Aga kuna ma eelmisel nädalal ajasin Eesti asja suisa kolmel päeval, siis jätan tänase vahele. Hullutasin siin hoopis inimesi ja nüüd võtan hoogu, et õppima hakata. Et ikka keskmiselt. Ühesõnaga.

Keskmise kinnisidee on muidugi eilsest Eesti Teatri Aastaauhindade galalt. Keskmised tüübid olid mu lemmikud. Lavakate kõrval muidugi, sest noh, nemad on alati kõige lemmikumad. Pehmed ühesõnaga. Suhteliselt ootuspäraselt said need auhinnad jagatud. Võib-olla ainult Ojasoo üllatas. "Juliast" on muidugi igast asju räägitud, aga noh... Tegelt, mis ma ikka räägin, ma pole ju näinud - teatri nädalavahetus Tlnas jäi Eesti asja tõttu ära. Ja Toompere juuniorist ma ei räägigi. Kloune ja piinatud geeniusi on ka vaja. Mine võta kinni, kumb tema on :P

Nüüd siis otsima. Midagigi. Ehk siis homset ootama.

24. märts 2005

No muidugi

Pean ikka selle loo kirja panema... Teisipäeval läksime Katu ja Käshiga teatrisse. Kihutasime mis kole. Ja tuli välja, et teisipäeval mitte ei olnud 23. märts, oli hoopis 22. märts. Etendust ei toimunud ühesõnaga. Selline lugu. Käsh ütles, et me oleme kanad. Ühesõnaga: kevad.
...
Teisipäeva õhtul ei viitsinud Käsh vara magama minna, kolistas ja müristas mööda maja kella viieni hommikul. Ja kui mina kell 9 uksest välja läksin, siis kuulsin, kuidas tal telefon helises ja ülemus küsis, et mis teed. Tema vastas: magan. Tuli välja, et ta mitte ei pidanud magama, vaid tööl olema. Ühesõnaga: kevad.
...
Sellised lood siis. Terve nädal on kuupäevad, kellaajad ja kõik muu täiesti sassis olnud. Kus mingite tähtaegade või numbritega tegemist, seal kohe segadus majas.
...
Eile õhtul hakkasin kontrolltööks õppima. Õppisin kaks tundi. Tunni veel. Siis sain aru, et selle materajali hulgaga, mis mul olemas oli, oleks olnud võimatu KT positiivselt sooritada. Seega ütlesin seda ka Käshile. Ei läinud tööd tegema. Hiljem tuli välja, et terve auditooriumi täis rahvast kirjutas KT maha!!! Et oleks võinud ju minna küll. Aga noh... Meil poleks ju olnud kuskilt maha kirjutada :P
...
Seega. Rahu ja vaikust oleks palunud. Vat nii. Täna õhtul siis veel kord ürituse eelarveke ja ehk ka väike ring Tartu ööelus. Mine sa tea.
...
Mõttetu nädal. Edasi lükatud asjad. Kuhu? Sinna, kus veel vähem aega on.
...
"That´s life" tsiteerides klassikuid.

21. märts 2005

I don't care what they say about us anyway.

Ma alustan taas tavapäraselt. Esmaspäev. Sinine? Ei tea veel. Igatahes kaheksast helises kell ja ma tõesti tulin üles. Mõtlesin Eesti asja ajada... Kell on 11.15 ja ma pole veel alustanud. Selle eest on lehed läbi loetud, poolteist Terevisiooni vaadatud (Anu ja Marko teevad hommikul saate alguses igast nalja ja pärast on täielikud kuivikud. Miks see nii on? Kas tüübid arvavad, et alguses ei vaata neid keegi, et siis võib süüdimatult padistada? Ja samas peaksid nad ju lootma, et keegi kordust ei vaata? Või on siiski mingi formaadiomase võttega tegemist? Ei tea. Kummaline igatahes). Näskar tahtis kaheksast õue minna ja Kiisul oli kõht kole tühi. On ikka loomad küll :)

Nädalavahetus maal. Rahus ja vaikuses. Enam-vähem muidugi, sest emal-isal taas mingi tülide hooaeg. See selleks. Laulsin omaette, kui nad vaidlema kukkusid ja üritasin teha nägu, et kõik on kõige paremas korras. Tegelikult ei ole, aga see siiski nende elu, millesse ma küll sekkuma ei hakka. Igaüks elab oma elu nii, nagu ta paremaks peab. Lahutusejutud õnneks veel päevakorras pole. Emm vist on leppinud sellega, et mingit nalja tegemist sellisel moel ei tule. Jumal tänatud sellegi eest! Ja taas tavapäraselt - inimesed on ikka tavalises ja rutiinis kinni, miks sellest lahti ei saa? või on see rutiini murdmise võime antud vaid väljavalitutele? mh? - muidu oli tore. Just. Meeletult kartuliputru ja hakklihakastet ja pühapäeval kohustuslikud pannukad ja seekord imede ime läksid alla ka maasikamoosiga, mida ma reeglina suu sissegi ei võta. Ma nimelt ei saa aru, miks peaks maasikatest moosi tegema? Saab ju paremaid asju teha või mis?! Maitse asi, eks.

Mingi Kaur Kenderi raamatuke on meitel juba pikemat aega keset tuba laiali. Ma tean, et kunagi aastaid tagasi sa seda loetud, aga ei mäleta absull, millest see rääkis. Ja see käib mulle närvidele, nii et ma vist loen selle läbi ja panen siis selle riiulisse, kus see olema peakski. Raamatud peavad ikka riiulis olema - juhul, kui on muidugi nii palju raha, et neid endale koju osta. Vastasel juhul võiks nad raamatupoes olla :P.

Peab plaani pidama hakkama. Pärast kooli pean minema uuele töötajale näpunäiteid andma. Mida ma talle näitan?! Ei oska isegi õieti midagi teha :P Tegelikult on mul mõrvalik plaan välja mõeldud. Et saaks tööle hakata, et saaks töö tehtud. Ohoi. Ma üldse ei imestaks, kui ta nädala pärast teatab, et läheb minema :) Juhtub. Paremateski peredes.

Ja ma ei pea mainima, et mind kummitab taas kord U2 oma surematu Ühega... Õnneks on Weezeriga ka nii palju harjutud, et ka seda kannatab kuulata. BLur seevastu hakkab ära tüütama. Kaua sa ikka neid 6 laulu kuulad :P Uut kõvaketast oleks vaja. Endale ja arvutile.

"One life, but we are not the same"

16. märts 2005

Unustasin ikkagi

Et siis unustasin eilsest õhtust muidugi ühe olulisema detaili: maskid või maskilaadsed näod. See on siis see koht, mida annab tõlgendada nii et koliseb. Et siis kellel on ja kellel pole ja Tinkeril oli miskine joonisutse moodi värk ja nt sellel lõigutaval kutil oli algusest peale nägu täiesti valge. Kui ma nüüd taas antropoloogia poolt lähenen, siis selge surm?! (tüübid valgetes ju sümb. surma, eks. Ja neid valgetes tunkedes kutte oli ikka päris mitu ja nad kõik surnud olid :P ) Ühesõnaga. Grimm või mask või poolmask on oluline, aga detailidesse ma ei viitsi praegu laskuda. Oh. Värvisümboolika (strippana tibi kostüüm... Juba ütlesin, et järjest valgemaks ja süütumaks läks. Puhastus???). Ja veel: see prožekas näkku värk - puhastumine???? Et siis olime kõik v. puhtad pärast lavastust? Mitte ei saa aru. Igatahes. Jah. Pealkiri on miski, mida võiks meeletult lahti kirjutada ja seda Kudu ükspäev Postimehes tegi ka mu meelest. Ja selle pealkirja kirjastiil mudugi ka. Ja kõik.

Mmm

Eile käisime Katuga poolvägisi teatris. Üliõpilasteatris. Vaatasime skandaalse Sarah Kane´i veel skandaalsemat näitemängu "PUHAStatuD", mille oli lavale säädnud ja mussi kõrvale keerand Kalev Kudu. Et siis. Mul ei tule meelde, kas ma TÜTi lavastusi varem olen näinud... Võib-olla kunagi, aga ei mäleta. Ehk siis võinuks olla täiesti puhas leht ja avatud igasuguste üllatuste vastuvõtuks. Aga jah, nagu ma juba ütlesin, käisime poolvägisi - otsime endiselt lavastust, mida analüüsida - , ning see seadis vastuvõtule oma pitseri. Ma küll tabasin ennast pidevalt paanikahoogudelt, et siin pole ju midagi analüüsida kuue seminari vältel. Aga see selleks. Võib-olla leiaks ka, aga esialgu veel pisut kahtlane ja toores värk. Püüan siis nüüd - mitte enam esmamuljet, sest see oli eile, mitte täna - miskit üles tähendada.

Plussid: v. hea kujundus ja leidlik videokasutus. Silver Vahtre poolt igatahes v. hea töö. Need poolläbipaistvad erivärvilised "linad", mis mängupõrandat jagasid - teatud struktuursus, kohamuutus, ajamuutus, tegelaste esitamine (ma mõtlen, et kas väljamõeldis jne) oli igatahes nauditav. Võiks lausa öelda, et parim, mida lavastusest välja tuua. Teine asi: peaaegu rekvisiititeta mäng. Pole just palju neid lavastusi, mis nendeta hakkama saavad ja sealjuures hästi - ehk siis mittekunstlikult (kunstiliselt, aga mitte tehtult, teeseldult), nii et TÜTi omad näitasid siinkohal klassi. Ja ma üldse ei hakka mõtlema selle peale, et kui kommi söömine toimus, siis päriselt oli olemas aint kaks kommi ja ülejäänud olid sellised kujuteldavad kommid, mida maast üles korjati ja ära söödi :) See pole oluline. Igatahes olen ma endiselt lavakujunduse lummuses. Projektsioon viimase peal, isegi see lõpus sinna ilmunud "PUHAStatuD" kiri oli lahe :))) Rohkem head projektsiooni ühesõnaga (meenutas kuidagi Komissarovi ja 20. lennu "Seitsme venna" projektsioone - seal oli küll lugu jooksmas filmilindil (ema), aga tunne, see seletamatu "miski" oli olemas. Või siis olen ma ära jobutanud, mis on ka alati võimalik). Just vaatasin kavalehelt (10 eeku kahe A4 eest!!!), et neil oli eraldi mees video peal - Jaan Jürgen Klaus. Igatahes tore (tegelt ma arvan, et on kolm eri meest, aga see pole oluline!). Kui ma juba selles järtsis hakkasin liikuma, siis muss oleks vist loogiliselt võttes järgmine. Ja valgus. Miks kuradi pärast peab publikut pimestama prožedega??? Ma saan aru, et see on taotluslik (ma ei hakka laskuma üldse sellesse, et publik muutub mängijateks ja tunneb seda, mida näitlejad mudu eredas valguses tunnevad ja näiteseltskond vaatab neid, kes kipitavaid silmi peidavad ja muutub publikuks). Igatahes oli see "ülevalgustamine", "tegelaste" muutus (äkki vahetus??? või olen ma liigselt t.antropoloogia mõju all???) kahel korral suures plaanis ja teisel korral - ma võin nüüd eksida, sest valgus oli ikka täiega ere ja mul pisarad jooksid - kogunesid kõik tüübid lavale mingiks n-ajaks meid vaatama. Ja tegelt on sellega nii, et ere valgus ei üllata mind enam pärast Ojasoo-Semperi "Roberto Zuccot", sest rohkem valgust on suht võimatu toota ja saali paisata. Ja seostest "Zuccoga" peaks ka pikalt kirjutama, aga ma hetkel seda ei tee, võib-olla hiljem. Lisaks saali pööratud prožedele oli meitel veel paar punast valgussähvakat, millest ma hea meelega mööda vaataksin, sest muidu ma libisen liigselt Undi-heiastustesse, aga mõjud olid mu meelest ilmsed (võib-olla need käivad nii, et kõigepealt mingid n kärsad, siis Unt, siis Ojasoo ja siis Kudu???). Muusikast ka... Et lavastaja ise seda valinud. Ei üllatanud taas miski, aga närvidele käis basside kolin, st kõlarid olid "ülekeeratud" ja no sellest "sirinast", mis üritas trumminahku puruks teha, ma ei räägigi. Nüüd ma siis tean, miks noored lapsed ei tohi seda vaadata - neil lihtsalt pole kõrvad nii arenenud ja lähevad puruks!!! Ja Nick Cave on kohustuslik element, aga see selleks. Muss pole fookuses, vähemalt mulle tundub nii - selle üle võiks ka vaielda, tõesti.

Ja nüüd siis lavastusest endast, toredadest näitlejatest ja ma ei tea, millest veel. See on see osa, mille kohta on praegu kõige raskem midagi öelda. Carli mängiv tüüp oli päris hea - see, kellel pidevalt midagi küljest ära lõigati. Selline pehme ja armas ja siiras ja... Ühesõnaga pehme! Robin ka. Tema oli kusjuures kõige pehmem veel! Kleidikesega v. tore ja veenev. Kohe ei tahagi midagi ta kohta öelda, rikub mulje ära. Igatahes valgetes sukkpükstes peenikesed jalad kummaliselt laia kleidi all tekitasid sellised süütu ja abitu tunde. Tahaks aidata, aga kuidas? Naiivne, eks. Need kaks igatahes olid mu vaieldamatud lemmikud, neis oli see salapärane "miski", mis ühes näitlejas olemas peab olema ja see kandus väga selgelt ka saali. Ja siis oli seal veel üks noaga välgutav tüüp - Tinker. Ilmselt näidendi ja tegevuse mõju - liigselt elasin kaasa mõnele tegelasele - , aga mulle ta eriti ei meeldinud. Kuidagi liiga kunstlik, kuidagi liiga "mängitud". Vähemalt alguses küll. Alates strippari juures käikudest muutudes ta muidugi paremaks, aga siis oli juba liiga palju seda hakkimist, nii et noh... Ära tüütas, ausalt. Huh. Kaks poissi oli veel. Üks ei meeldinud mulle kohe üldse (kuhu me niimoodi jõuame, kui ma meeldib-ei meeldi skaalat kasutan??? fenomenoloogiasse, on õige vastus, seega lasen aga edasi! ;) ). Ja see Grace´i venda kehastav tüüp oli ka tore, ta oli lihtsalt armas, mingit erilist tegelast seal välja ei kujunenud... Kuigi esimene laksakas ja veeni kloppimine olid siuksed tuttavlikud asjad, mis panid kohe mõtte tööle :P Nii. Ja nüüd peaks ma siis jõudma tüdrikuteni. Grace´i ja miskise Naiseni. Ma ei taha kohe üldse Grace´st rääkida. Ma ei tea, miks, aga tegelane oli mulle täiesti vastumeelne, ebasümpaatne ja näitleja tüpaaž - kui sellist sõna võib siinses TÜTi kontekstis üldse kasutada - samuti. Võib-olla sellest siis ka vastuvõte häire. Kui teist korda vaatama läheks, siis ilmselt juba teaksin, mida oodata ning saaksin rahulikult mängu jälgida ja tõenäoliselt muutuks tegelane ja tema kehastamine sümpaatsekski. Aga kuna ma teist korda seda vaadanud ei ole, siis esialgu olen suht nagu äraootaval seisukohal. Ma ei näinud tema käitumise motivatsiooni, ma ei saanud aru, miks ta seda kõike teeb, kelle jaoks, kuhu ta tahab jõuda... Ühesõnaga poolik tundus mulle see praegu. Püüdlik, aga poolik. Ja see teine tüdrik... Tema lihtsalt tantis ja oli üdini siiras. Ühesõnaga siuke tore. Järjest süütumaks muutus, mis iseenest on ju lahe - annaks analüüsida küll :P

Ja kogu selle heietuse lõpuks jõuan ma selleni, et kogu see värk oli nii Ojasoo "Roberto Zucco", kui üldse sai olla. Päh. Või siis vaatasin ma "Zuccot" kunagi liig palju kordi. Iseenesest oli see ju tore, aga noh... "Zucco" oli teistsugune - kogu see n-jate kaasas kantav rollipagas jne mängis seal suurt rolli ja ometi mõjus see värk siirana. Siin nagu ma juba ütlesin, kõik tegelased siirana ei tundunud, sihti polnud näha ja see tekitas veidi nõutust ja aeg-ajalt arusaamisraskusi. Võib-olla sellepärast mulle kogu lugu kohale ei jõudnudki. Kuigi ülesehituseltki on lood sarnased ja "Zuccost" sain ma ju ometi esimesel korral - teksti lugemata - aru... Ohjah... "Päike tuleb välja".

Enne kui ma unustan: ropendamine, alasti ja poolalasti kehad (must aluspesu ihuvärvi sukkade all - sic!), pidev kepp ja paaritumistants. Kas sellist Eestit me siis tahtsimegi - karjatab konservatiiv minu sees? Jah, tahtsime küll, ja tahaks rohkemgi veel, nii et asi ei jääks kuidagi mõttetult poolikuks, vaid räigusega minnakse lõpuni, vere ja väljaheidetega minnakse nii kaugele kui võimalik. Või siis pole tarvis šokeerida? Mulle tundub, et oleks võinud pisut rohkem. Sest jah. Alla 14 keelatud, seega võiks pisut-pisut vinti peale keerata. Ma ei mõtle naturaalsust, ei. Ma pean silmas seda "miskit", mis jäi kogu selles roppuses, alastuses ja veristamises puudu. Midagi ju jäi?! Eks. Ja ma veel ei tea, mis see miski on ja ma ei tea, kas see on isegi väärt vaeva välja uurida. Eks näis. Btw: roppus ja alastus ja veristus ei ole mitte see, millele kogu näitelus on üles ehitet, oh ei. Pelgalt šokeerimise pärast roppusi mõned on, alastust mitte. Veristus on siuke märgiline. Oh. Mis meenutas mulle, et Katu küsis, miks sellele tsikile peenis külge seoti... Mine tea. Ei tekita mingeid tundeid. Natuke nagu nõutuks jätab - ei aja lollakalt itsitama ja samas ei võta ka tõsiseks, et ahaa, nüüd ta siis saigi oma vennaks. Lihtsalt nõutuks. Seega, Katu, map tea. Ma arvan, et vastused on igatahes lihtsamad, kui need, mida meie sinuga kokku konstrueeriks. Ausalt.

Esialgu kõik, eks näis, kas läheb analüüsiks või mitte. Tõenäoliselt mitte. Või siiski? Kes teab?!!! Mina küll ei tea, aga otsustama peab kiirelt...

10. märts 2005

Wanted: uks

Täna hommikul hakkasime Käshiga koos kooli minema. Kella kaheksaks. Käsh oli enne mind ärganud ja Näskarit välja lastes avastanud, et lukk on külmunud - tehtud ja alles siis mõeldud: vesi lukuauku. Ja kui me siis lõpuks minema hakkasime, teadsime me juba, et õues on 15 kraadi külma... Mis tähendas, et ukse küljes rippusid pisikesed jääpurikad ning lävel oli suur jäämägi. Ja see uks ei läinud lukku. Esimesed kümme minutit nukerdamist olid suht lõbusad: veel vett, nuga, peksmine, surumine, tõmbamine. Siis tõime fööni välja - köögi ainuke kontakt põles läbi... Siis tõime kirve ja peksime ust allapoole... Ja pärast kaht tundi kangutamist läks uks lõpuks lukku. Moraal: hakka seminari minema juba hommikul kuuest, siis jõuad kaheksast kohale või siis: kevadel lähme jälle välja, seni elame toas või siis: kasutagem köögiakent ja redelit.

Hooli-hooli.

9. märts 2005

Sacer Ludus

Ma ei viitsi seletama hakata, mida selle all teised on silmas pidanud, tõesti ei viitsi. Aga probleem iseenesest on vägagi huvipakkuv. Tean, et olen nii umbes sajandi võrra hiljaks jäänud - jälle on rong läinud - , aga... Ühesõnaga, seal on midagi ja sellele "midagile" eelneb omakorda "midagi". Midagi, mida ei saa defineerida ja tõestada ning samas ei saa selle mitte-olemist samuti tõestada. Ehk jõuame tagasi sinna, kus oli Voltaire (mine tea, äkki oli keegi teine enne teda ka?): kui Jumalat ei ole olemas, siis tuleks ta leiutada. Minu lemmikväljend, selles ongi mu meelest kogu olemise mõte. Kui pole olemas, siis tuleb ta luua - ma ei tea, miks, aga tuleb. Lohutuseks? Eesmärgistamiseks? Mõttestamiseks? See selleks. Aga: miks kasutatakse klassikute väljendeid viiteta? Kretinism, sest enamik sõnu ei ole patendeeritud :P

Selline hommik siis. Ja selliseid on palju olnud. Õhtuid ja öid samuti. Ja tuleb veel. Asko Künnap ütles OPis, et ta usub, et igast reast saab kirjandus, kui selles on mingi üldistus (ehk katse siis universialiseerida???). Kulunud mõte, aga "mõte" on sees. See selleks.

Fragmenteeritus järjekordselt päeva märksõnaks.

Ja ma ei saa aru, kas ma siis leidsin midagi, mida olin otsinud või oli see kõigest üleväsimuse ja eelneva päeva deliirium. Eks näeb. Kui näeb. Tajub ja tunneb :P

Sirbis on A. Noormetsalt üks väegade hea artikkel NO99 kohta. Välja arvatud lõpp. Stiilist väljas, aga muidu just see, mida tänasesse päeva oli vaja. Just see, mida NO99 vajab. Aitäh.

Hooli-hooli-hooli.

Btw vihkan usse!!!! Igasuguseid - reaalseid ja virtuaalseid. Hetkel aktuaalsed need viimased (kuigi ma pole kindel, kas mitte kiisu ja Nässu kaudu ka need reaalsed aktuaalsed pole... peaksid vist olema).

Ära usu kedagi.