Mmm
Eile käisime Katuga poolvägisi teatris. Üliõpilasteatris. Vaatasime skandaalse Sarah Kane´i veel skandaalsemat näitemängu "PUHAStatuD", mille oli lavale säädnud ja mussi kõrvale keerand Kalev Kudu. Et siis. Mul ei tule meelde, kas ma TÜTi lavastusi varem olen näinud... Võib-olla kunagi, aga ei mäleta. Ehk siis võinuks olla täiesti puhas leht ja avatud igasuguste üllatuste vastuvõtuks. Aga jah, nagu ma juba ütlesin, käisime poolvägisi - otsime endiselt lavastust, mida analüüsida - , ning see seadis vastuvõtule oma pitseri. Ma küll tabasin ennast pidevalt paanikahoogudelt, et siin pole ju midagi analüüsida kuue seminari vältel. Aga see selleks. Võib-olla leiaks ka, aga esialgu veel pisut kahtlane ja toores värk. Püüan siis nüüd - mitte enam esmamuljet, sest see oli eile, mitte täna - miskit üles tähendada.
Plussid: v. hea kujundus ja leidlik videokasutus. Silver Vahtre poolt igatahes v. hea töö. Need poolläbipaistvad erivärvilised "linad", mis mängupõrandat jagasid - teatud struktuursus, kohamuutus, ajamuutus, tegelaste esitamine (ma mõtlen, et kas väljamõeldis jne) oli igatahes nauditav. Võiks lausa öelda, et parim, mida lavastusest välja tuua. Teine asi: peaaegu rekvisiititeta mäng. Pole just palju neid lavastusi, mis nendeta hakkama saavad ja sealjuures hästi - ehk siis mittekunstlikult (kunstiliselt, aga mitte tehtult, teeseldult), nii et TÜTi omad näitasid siinkohal klassi. Ja ma üldse ei hakka mõtlema selle peale, et kui kommi söömine toimus, siis päriselt oli olemas aint kaks kommi ja ülejäänud olid sellised kujuteldavad kommid, mida maast üles korjati ja ära söödi :) See pole oluline. Igatahes olen ma endiselt lavakujunduse lummuses. Projektsioon viimase peal, isegi see lõpus sinna ilmunud "PUHAStatuD" kiri oli lahe :))) Rohkem head projektsiooni ühesõnaga (meenutas kuidagi Komissarovi ja 20. lennu "Seitsme venna" projektsioone - seal oli küll lugu jooksmas filmilindil (ema), aga tunne, see seletamatu "miski" oli olemas. Või siis olen ma ära jobutanud, mis on ka alati võimalik). Just vaatasin kavalehelt (10 eeku kahe A4 eest!!!), et neil oli eraldi mees video peal - Jaan Jürgen Klaus. Igatahes tore (tegelt ma arvan, et on kolm eri meest, aga see pole oluline!). Kui ma juba selles järtsis hakkasin liikuma, siis muss oleks vist loogiliselt võttes järgmine. Ja valgus. Miks kuradi pärast peab publikut pimestama prožedega??? Ma saan aru, et see on taotluslik (ma ei hakka laskuma üldse sellesse, et publik muutub mängijateks ja tunneb seda, mida näitlejad mudu eredas valguses tunnevad ja näiteseltskond vaatab neid, kes kipitavaid silmi peidavad ja muutub publikuks). Igatahes oli see "ülevalgustamine", "tegelaste" muutus (äkki vahetus??? või olen ma liigselt t.antropoloogia mõju all???) kahel korral suures plaanis ja teisel korral - ma võin nüüd eksida, sest valgus oli ikka täiega ere ja mul pisarad jooksid - kogunesid kõik tüübid lavale mingiks n-ajaks meid vaatama. Ja tegelt on sellega nii, et ere valgus ei üllata mind enam pärast Ojasoo-Semperi "Roberto Zuccot", sest rohkem valgust on suht võimatu toota ja saali paisata. Ja seostest "Zuccoga" peaks ka pikalt kirjutama, aga ma hetkel seda ei tee, võib-olla hiljem. Lisaks saali pööratud prožedele oli meitel veel paar punast valgussähvakat, millest ma hea meelega mööda vaataksin, sest muidu ma libisen liigselt Undi-heiastustesse, aga mõjud olid mu meelest ilmsed (võib-olla need käivad nii, et kõigepealt mingid n kärsad, siis Unt, siis Ojasoo ja siis Kudu???). Muusikast ka... Et lavastaja ise seda valinud. Ei üllatanud taas miski, aga närvidele käis basside kolin, st kõlarid olid "ülekeeratud" ja no sellest "sirinast", mis üritas trumminahku puruks teha, ma ei räägigi. Nüüd ma siis tean, miks noored lapsed ei tohi seda vaadata - neil lihtsalt pole kõrvad nii arenenud ja lähevad puruks!!! Ja Nick Cave on kohustuslik element, aga see selleks. Muss pole fookuses, vähemalt mulle tundub nii - selle üle võiks ka vaielda, tõesti.
Ja nüüd siis lavastusest endast, toredadest näitlejatest ja ma ei tea, millest veel. See on see osa, mille kohta on praegu kõige raskem midagi öelda. Carli mängiv tüüp oli päris hea - see, kellel pidevalt midagi küljest ära lõigati. Selline pehme ja armas ja siiras ja... Ühesõnaga pehme! Robin ka. Tema oli kusjuures kõige pehmem veel! Kleidikesega v. tore ja veenev. Kohe ei tahagi midagi ta kohta öelda, rikub mulje ära. Igatahes valgetes sukkpükstes peenikesed jalad kummaliselt laia kleidi all tekitasid sellised süütu ja abitu tunde. Tahaks aidata, aga kuidas? Naiivne, eks. Need kaks igatahes olid mu vaieldamatud lemmikud, neis oli see salapärane "miski", mis ühes näitlejas olemas peab olema ja see kandus väga selgelt ka saali. Ja siis oli seal veel üks noaga välgutav tüüp - Tinker. Ilmselt näidendi ja tegevuse mõju - liigselt elasin kaasa mõnele tegelasele - , aga mulle ta eriti ei meeldinud. Kuidagi liiga kunstlik, kuidagi liiga "mängitud". Vähemalt alguses küll. Alates strippari juures käikudest muutudes ta muidugi paremaks, aga siis oli juba liiga palju seda hakkimist, nii et noh... Ära tüütas, ausalt. Huh. Kaks poissi oli veel. Üks ei meeldinud mulle kohe üldse (kuhu me niimoodi jõuame, kui ma meeldib-ei meeldi skaalat kasutan??? fenomenoloogiasse, on õige vastus, seega lasen aga edasi! ;) ). Ja see Grace´i venda kehastav tüüp oli ka tore, ta oli lihtsalt armas, mingit erilist tegelast seal välja ei kujunenud... Kuigi esimene laksakas ja veeni kloppimine olid siuksed tuttavlikud asjad, mis panid kohe mõtte tööle :P Nii. Ja nüüd peaks ma siis jõudma tüdrikuteni. Grace´i ja miskise Naiseni. Ma ei taha kohe üldse Grace´st rääkida. Ma ei tea, miks, aga tegelane oli mulle täiesti vastumeelne, ebasümpaatne ja näitleja tüpaaž - kui sellist sõna võib siinses TÜTi kontekstis üldse kasutada - samuti. Võib-olla sellest siis ka vastuvõte häire. Kui teist korda vaatama läheks, siis ilmselt juba teaksin, mida oodata ning saaksin rahulikult mängu jälgida ja tõenäoliselt muutuks tegelane ja tema kehastamine sümpaatsekski. Aga kuna ma teist korda seda vaadanud ei ole, siis esialgu olen suht nagu äraootaval seisukohal. Ma ei näinud tema käitumise motivatsiooni, ma ei saanud aru, miks ta seda kõike teeb, kelle jaoks, kuhu ta tahab jõuda... Ühesõnaga poolik tundus mulle see praegu. Püüdlik, aga poolik. Ja see teine tüdrik... Tema lihtsalt tantis ja oli üdini siiras. Ühesõnaga siuke tore. Järjest süütumaks muutus, mis iseenest on ju lahe - annaks analüüsida küll :P
Ja kogu selle heietuse lõpuks jõuan ma selleni, et kogu see värk oli nii Ojasoo "Roberto Zucco", kui üldse sai olla. Päh. Või siis vaatasin ma "Zuccot" kunagi liig palju kordi. Iseenesest oli see ju tore, aga noh... "Zucco" oli teistsugune - kogu see n-jate kaasas kantav rollipagas jne mängis seal suurt rolli ja ometi mõjus see värk siirana. Siin nagu ma juba ütlesin, kõik tegelased siirana ei tundunud, sihti polnud näha ja see tekitas veidi nõutust ja aeg-ajalt arusaamisraskusi. Võib-olla sellepärast mulle kogu lugu kohale ei jõudnudki. Kuigi ülesehituseltki on lood sarnased ja "Zuccost" sain ma ju ometi esimesel korral - teksti lugemata - aru... Ohjah... "Päike tuleb välja".
Enne kui ma unustan: ropendamine, alasti ja poolalasti kehad (must aluspesu ihuvärvi sukkade all - sic!), pidev kepp ja paaritumistants. Kas sellist Eestit me siis tahtsimegi - karjatab konservatiiv minu sees? Jah, tahtsime küll, ja tahaks rohkemgi veel, nii et asi ei jääks kuidagi mõttetult poolikuks, vaid räigusega minnakse lõpuni, vere ja väljaheidetega minnakse nii kaugele kui võimalik. Või siis pole tarvis šokeerida? Mulle tundub, et oleks võinud pisut rohkem. Sest jah. Alla 14 keelatud, seega võiks pisut-pisut vinti peale keerata. Ma ei mõtle naturaalsust, ei. Ma pean silmas seda "miskit", mis jäi kogu selles roppuses, alastuses ja veristamises puudu. Midagi ju jäi?! Eks. Ja ma veel ei tea, mis see miski on ja ma ei tea, kas see on isegi väärt vaeva välja uurida. Eks näis. Btw: roppus ja alastus ja veristus ei ole mitte see, millele kogu näitelus on üles ehitet, oh ei. Pelgalt šokeerimise pärast roppusi mõned on, alastust mitte. Veristus on siuke märgiline. Oh. Mis meenutas mulle, et Katu küsis, miks sellele tsikile peenis külge seoti... Mine tea. Ei tekita mingeid tundeid. Natuke nagu nõutuks jätab - ei aja lollakalt itsitama ja samas ei võta ka tõsiseks, et ahaa, nüüd ta siis saigi oma vennaks. Lihtsalt nõutuks. Seega, Katu, map tea. Ma arvan, et vastused on igatahes lihtsamad, kui need, mida meie sinuga kokku konstrueeriks. Ausalt.
Esialgu kõik, eks näis, kas läheb analüüsiks või mitte. Tõenäoliselt mitte. Või siiski? Kes teab?!!! Mina küll ei tea, aga otsustama peab kiirelt...
Plussid: v. hea kujundus ja leidlik videokasutus. Silver Vahtre poolt igatahes v. hea töö. Need poolläbipaistvad erivärvilised "linad", mis mängupõrandat jagasid - teatud struktuursus, kohamuutus, ajamuutus, tegelaste esitamine (ma mõtlen, et kas väljamõeldis jne) oli igatahes nauditav. Võiks lausa öelda, et parim, mida lavastusest välja tuua. Teine asi: peaaegu rekvisiititeta mäng. Pole just palju neid lavastusi, mis nendeta hakkama saavad ja sealjuures hästi - ehk siis mittekunstlikult (kunstiliselt, aga mitte tehtult, teeseldult), nii et TÜTi omad näitasid siinkohal klassi. Ja ma üldse ei hakka mõtlema selle peale, et kui kommi söömine toimus, siis päriselt oli olemas aint kaks kommi ja ülejäänud olid sellised kujuteldavad kommid, mida maast üles korjati ja ära söödi :) See pole oluline. Igatahes olen ma endiselt lavakujunduse lummuses. Projektsioon viimase peal, isegi see lõpus sinna ilmunud "PUHAStatuD" kiri oli lahe :))) Rohkem head projektsiooni ühesõnaga (meenutas kuidagi Komissarovi ja 20. lennu "Seitsme venna" projektsioone - seal oli küll lugu jooksmas filmilindil (ema), aga tunne, see seletamatu "miski" oli olemas. Või siis olen ma ära jobutanud, mis on ka alati võimalik). Just vaatasin kavalehelt (10 eeku kahe A4 eest!!!), et neil oli eraldi mees video peal - Jaan Jürgen Klaus. Igatahes tore (tegelt ma arvan, et on kolm eri meest, aga see pole oluline!). Kui ma juba selles järtsis hakkasin liikuma, siis muss oleks vist loogiliselt võttes järgmine. Ja valgus. Miks kuradi pärast peab publikut pimestama prožedega??? Ma saan aru, et see on taotluslik (ma ei hakka laskuma üldse sellesse, et publik muutub mängijateks ja tunneb seda, mida näitlejad mudu eredas valguses tunnevad ja näiteseltskond vaatab neid, kes kipitavaid silmi peidavad ja muutub publikuks). Igatahes oli see "ülevalgustamine", "tegelaste" muutus (äkki vahetus??? või olen ma liigselt t.antropoloogia mõju all???) kahel korral suures plaanis ja teisel korral - ma võin nüüd eksida, sest valgus oli ikka täiega ere ja mul pisarad jooksid - kogunesid kõik tüübid lavale mingiks n-ajaks meid vaatama. Ja tegelt on sellega nii, et ere valgus ei üllata mind enam pärast Ojasoo-Semperi "Roberto Zuccot", sest rohkem valgust on suht võimatu toota ja saali paisata. Ja seostest "Zuccoga" peaks ka pikalt kirjutama, aga ma hetkel seda ei tee, võib-olla hiljem. Lisaks saali pööratud prožedele oli meitel veel paar punast valgussähvakat, millest ma hea meelega mööda vaataksin, sest muidu ma libisen liigselt Undi-heiastustesse, aga mõjud olid mu meelest ilmsed (võib-olla need käivad nii, et kõigepealt mingid n kärsad, siis Unt, siis Ojasoo ja siis Kudu???). Muusikast ka... Et lavastaja ise seda valinud. Ei üllatanud taas miski, aga närvidele käis basside kolin, st kõlarid olid "ülekeeratud" ja no sellest "sirinast", mis üritas trumminahku puruks teha, ma ei räägigi. Nüüd ma siis tean, miks noored lapsed ei tohi seda vaadata - neil lihtsalt pole kõrvad nii arenenud ja lähevad puruks!!! Ja Nick Cave on kohustuslik element, aga see selleks. Muss pole fookuses, vähemalt mulle tundub nii - selle üle võiks ka vaielda, tõesti.
Ja nüüd siis lavastusest endast, toredadest näitlejatest ja ma ei tea, millest veel. See on see osa, mille kohta on praegu kõige raskem midagi öelda. Carli mängiv tüüp oli päris hea - see, kellel pidevalt midagi küljest ära lõigati. Selline pehme ja armas ja siiras ja... Ühesõnaga pehme! Robin ka. Tema oli kusjuures kõige pehmem veel! Kleidikesega v. tore ja veenev. Kohe ei tahagi midagi ta kohta öelda, rikub mulje ära. Igatahes valgetes sukkpükstes peenikesed jalad kummaliselt laia kleidi all tekitasid sellised süütu ja abitu tunde. Tahaks aidata, aga kuidas? Naiivne, eks. Need kaks igatahes olid mu vaieldamatud lemmikud, neis oli see salapärane "miski", mis ühes näitlejas olemas peab olema ja see kandus väga selgelt ka saali. Ja siis oli seal veel üks noaga välgutav tüüp - Tinker. Ilmselt näidendi ja tegevuse mõju - liigselt elasin kaasa mõnele tegelasele - , aga mulle ta eriti ei meeldinud. Kuidagi liiga kunstlik, kuidagi liiga "mängitud". Vähemalt alguses küll. Alates strippari juures käikudest muutudes ta muidugi paremaks, aga siis oli juba liiga palju seda hakkimist, nii et noh... Ära tüütas, ausalt. Huh. Kaks poissi oli veel. Üks ei meeldinud mulle kohe üldse (kuhu me niimoodi jõuame, kui ma meeldib-ei meeldi skaalat kasutan??? fenomenoloogiasse, on õige vastus, seega lasen aga edasi! ;) ). Ja see Grace´i venda kehastav tüüp oli ka tore, ta oli lihtsalt armas, mingit erilist tegelast seal välja ei kujunenud... Kuigi esimene laksakas ja veeni kloppimine olid siuksed tuttavlikud asjad, mis panid kohe mõtte tööle :P Nii. Ja nüüd peaks ma siis jõudma tüdrikuteni. Grace´i ja miskise Naiseni. Ma ei taha kohe üldse Grace´st rääkida. Ma ei tea, miks, aga tegelane oli mulle täiesti vastumeelne, ebasümpaatne ja näitleja tüpaaž - kui sellist sõna võib siinses TÜTi kontekstis üldse kasutada - samuti. Võib-olla sellest siis ka vastuvõte häire. Kui teist korda vaatama läheks, siis ilmselt juba teaksin, mida oodata ning saaksin rahulikult mängu jälgida ja tõenäoliselt muutuks tegelane ja tema kehastamine sümpaatsekski. Aga kuna ma teist korda seda vaadanud ei ole, siis esialgu olen suht nagu äraootaval seisukohal. Ma ei näinud tema käitumise motivatsiooni, ma ei saanud aru, miks ta seda kõike teeb, kelle jaoks, kuhu ta tahab jõuda... Ühesõnaga poolik tundus mulle see praegu. Püüdlik, aga poolik. Ja see teine tüdrik... Tema lihtsalt tantis ja oli üdini siiras. Ühesõnaga siuke tore. Järjest süütumaks muutus, mis iseenest on ju lahe - annaks analüüsida küll :P
Ja kogu selle heietuse lõpuks jõuan ma selleni, et kogu see värk oli nii Ojasoo "Roberto Zucco", kui üldse sai olla. Päh. Või siis vaatasin ma "Zuccot" kunagi liig palju kordi. Iseenesest oli see ju tore, aga noh... "Zucco" oli teistsugune - kogu see n-jate kaasas kantav rollipagas jne mängis seal suurt rolli ja ometi mõjus see värk siirana. Siin nagu ma juba ütlesin, kõik tegelased siirana ei tundunud, sihti polnud näha ja see tekitas veidi nõutust ja aeg-ajalt arusaamisraskusi. Võib-olla sellepärast mulle kogu lugu kohale ei jõudnudki. Kuigi ülesehituseltki on lood sarnased ja "Zuccost" sain ma ju ometi esimesel korral - teksti lugemata - aru... Ohjah... "Päike tuleb välja".
Enne kui ma unustan: ropendamine, alasti ja poolalasti kehad (must aluspesu ihuvärvi sukkade all - sic!), pidev kepp ja paaritumistants. Kas sellist Eestit me siis tahtsimegi - karjatab konservatiiv minu sees? Jah, tahtsime küll, ja tahaks rohkemgi veel, nii et asi ei jääks kuidagi mõttetult poolikuks, vaid räigusega minnakse lõpuni, vere ja väljaheidetega minnakse nii kaugele kui võimalik. Või siis pole tarvis šokeerida? Mulle tundub, et oleks võinud pisut rohkem. Sest jah. Alla 14 keelatud, seega võiks pisut-pisut vinti peale keerata. Ma ei mõtle naturaalsust, ei. Ma pean silmas seda "miskit", mis jäi kogu selles roppuses, alastuses ja veristamises puudu. Midagi ju jäi?! Eks. Ja ma veel ei tea, mis see miski on ja ma ei tea, kas see on isegi väärt vaeva välja uurida. Eks näis. Btw: roppus ja alastus ja veristus ei ole mitte see, millele kogu näitelus on üles ehitet, oh ei. Pelgalt šokeerimise pärast roppusi mõned on, alastust mitte. Veristus on siuke märgiline. Oh. Mis meenutas mulle, et Katu küsis, miks sellele tsikile peenis külge seoti... Mine tea. Ei tekita mingeid tundeid. Natuke nagu nõutuks jätab - ei aja lollakalt itsitama ja samas ei võta ka tõsiseks, et ahaa, nüüd ta siis saigi oma vennaks. Lihtsalt nõutuks. Seega, Katu, map tea. Ma arvan, et vastused on igatahes lihtsamad, kui need, mida meie sinuga kokku konstrueeriks. Ausalt.
Esialgu kõik, eks näis, kas läheb analüüsiks või mitte. Tõenäoliselt mitte. Või siiski? Kes teab?!!! Mina küll ei tea, aga otsustama peab kiirelt...
Kirjutas Kriux kell 10:57 AM
