Veel kaks nädalat

Ja hullus, mis mu elu novembri keskpaigas tabas, peaks kõigi eelduste kohaselt lõppema. Aga no mine sa hullu tea. Lihtsalt ma ei saa aru, mis toimub. Und olen selle nädala jooksul - s. t. siis pühapäeva hommikust kuni tänase hommikuni kokku "näinud" - õnneks pole unenägusid neil nappidel tundidel olnud - tervelt 12-15 tundi. Hullumaja. Ei jaksa enam. Aga tuleb ju kuidagi vastu pidada, eks. Alati saab ennast lohutada sellega, et kui praktika lõppeb, küll ma siis alles teen ja olen ja mis kõige tähtsam - magan. Söömisega õnneks enam suuri probleeme ei ole - anna aga kätte ja läheb kõik. Eriti siis, kui oled sunnitud olema - permanentselt mulle tundub juba - tatra ja võileiva dieedil. Või siis viimase nädala moeröögatusena sooja moosisaia dieedil. Õpetus järgmine: võtad pätsi saia, jagad selle ära nt kahe päeva vahel ja siis muudkui vuhid kahe saiaviilu vahele vaarikamoosi - mmm, see on nii nämma - , pistad võileivagrilli, kus parematel päevadel juustusaiu tehakse, ning voila, 1,5 minuti pärast on valminud home made non-fat hot pie. Selline magus elu. Liialdasin muidugi. Tegelikult saab võileivagrilli vahel sel nädalal teha ka kurgileibu. See vana hea äraproovitud retsept: võtad kaks leivaviilu, lõigud sinna vahele ühe home made marineeritud kurgi, pistad grilli ja 2 mintsa pärast on olemas üks tahe suutäis. Soe marineeritud kurk rokib täiega.

Ohoohoo. Homme on alati parem, kui oli täna. Seega lähen tuttu, peksan rullu - ei ole Kiisu, on rullu - oma voodist minema ja poen käpelt magama... Hommik tuleb niikuinii liiga vara. Koos tegemata tööde, mõtlemata mõtete ja karjuvate "Friends"-idega. Adios, amigos. Eile oli REM, mida ei näinud, aga kuulsin, et peaesineja esines õite ontlikult ja soojendamise orkester Ajurünnak Lätimaalt rokkis 45 minutit. Aga mis sest enam. Tunde oli ka hea ette valmistada. Muidugi oli.

Ja Kessule homseks tähtsaks etteasteks edu ja kalli ja armastan.