But I cannot do it alone...
Suht uimane on olla. Pea käib ringi ja silme ees jooksevad mustad ja tumerohelised täpikesed... Toas on juba 15 kraadi sooja, istun magamiskotis ja joon juba 4 tassitäit kohvi. Reede. Ühesõnaga. Rahulolematu kiisu kräunub läbi une ja eringutab ennast nii, et ma ei mahu koos oma lisavarustusega siia istuma. Täiesti veider vaatepilt, kui kiisu kõnnib üle avatud kirjanduse õpiku või üritab pesa teha laste jubedate kirjandite peale.
Parandasin eile mõned tööd ära ja üks noormees üllatas mind tõsiselt. Pidi kirjutama luuletuse või jutu teemal suvi, aga ta juba tunnis karjus, et nõme teema ja tema ei kirjuta. Ma soovitasin tal nõmedast suvest kirjutada ja ta kirjutaski. Ja nii mul kui ka Käshil jäi suu lahti, mis pärleid ta seal pildus!!! Lapsed on ikke nii vaimukad. Kaheksandas pole veel kogu loomingulisus neist välja klohmitud, oli meie järeldus. Kümnendikel seevastu puudub igasugune oma arvamus maailma asjadest. Ainukesed järeldused, mida nad teevad, on umbes sellised, et rikastel on palju raha ja sellepärast on nad lollid ja neid tuleb kiruda... Või siis et tuleb hästi õppida, et saada ülikooli ja siis saab hea töö koha (sic! aga täpselt nii nad kirjutavad) ja palju raha ja siis oled tark ja mitte loll... Ühesõnaga - tule taevas appi, aga taevas ei tule.
Kirjutan juba 4 tundi projekti ja olen jõudnud ainult avalduse ja andmete kastikesed ära täita. Projektini pole veel jõudnud. Ehk siis laiskus tapab ja mõte kohe üldse ei liigu. Külm on ja... Ja igasugused muud asjad - peaasi, et ei peaks tegema seda, mis tuleb niikuinii ära teha. :(
Härra professor on kildu visanud ja mulle eksamitulemuse asemel mitteilmunud protokolli virutanud. How wird is that? Pommitasin teda veel oma surematu esseega kirjanduse surematusest... Huh. Siuke koblakas on sellest teemast juba, et anna otsad. See selleks, küllap ta lõpuks - millal see on? - midagi ikka vastab ja ajab asja korda.
Would you know my name if I saw you in heaven?
´Cause I know I don´t belong in heaven...
Kummitab praegu. Põhjuseta, kusjuures. Suht veider meeleolu. Tunne nagu oleks see juba nimoodi olnud. Istun kägaras magamiskotis, sigaret näppude vahel suitsemas hämaras toas... Ja õues on lumi lumi lumi. Ilmselt see ongi juba olnud, aga juba jupp aega pole saanud seda endale lubada... Kummaline. Nostalgia. Mingi müütiliste kadunud aegade ootus...
Oh.
Parandasin eile mõned tööd ära ja üks noormees üllatas mind tõsiselt. Pidi kirjutama luuletuse või jutu teemal suvi, aga ta juba tunnis karjus, et nõme teema ja tema ei kirjuta. Ma soovitasin tal nõmedast suvest kirjutada ja ta kirjutaski. Ja nii mul kui ka Käshil jäi suu lahti, mis pärleid ta seal pildus!!! Lapsed on ikke nii vaimukad. Kaheksandas pole veel kogu loomingulisus neist välja klohmitud, oli meie järeldus. Kümnendikel seevastu puudub igasugune oma arvamus maailma asjadest. Ainukesed järeldused, mida nad teevad, on umbes sellised, et rikastel on palju raha ja sellepärast on nad lollid ja neid tuleb kiruda... Või siis et tuleb hästi õppida, et saada ülikooli ja siis saab hea töö koha (sic! aga täpselt nii nad kirjutavad) ja palju raha ja siis oled tark ja mitte loll... Ühesõnaga - tule taevas appi, aga taevas ei tule.
Kirjutan juba 4 tundi projekti ja olen jõudnud ainult avalduse ja andmete kastikesed ära täita. Projektini pole veel jõudnud. Ehk siis laiskus tapab ja mõte kohe üldse ei liigu. Külm on ja... Ja igasugused muud asjad - peaasi, et ei peaks tegema seda, mis tuleb niikuinii ära teha. :(
Härra professor on kildu visanud ja mulle eksamitulemuse asemel mitteilmunud protokolli virutanud. How wird is that? Pommitasin teda veel oma surematu esseega kirjanduse surematusest... Huh. Siuke koblakas on sellest teemast juba, et anna otsad. See selleks, küllap ta lõpuks - millal see on? - midagi ikka vastab ja ajab asja korda.
Would you know my name if I saw you in heaven?
´Cause I know I don´t belong in heaven...
Kummitab praegu. Põhjuseta, kusjuures. Suht veider meeleolu. Tunne nagu oleks see juba nimoodi olnud. Istun kägaras magamiskotis, sigaret näppude vahel suitsemas hämaras toas... Ja õues on lumi lumi lumi. Ilmselt see ongi juba olnud, aga juba jupp aega pole saanud seda endale lubada... Kummaline. Nostalgia. Mingi müütiliste kadunud aegade ootus...
Oh.
Kirjutas Kriux kell 3:24 PM
