eXTReMe Tracker

28. okt 2005

Fine-d

Ehk siis "Sõprade" lainel terve päeva. Aus olles muidugi mitte terve, ainult selle osa, mil ma ei maganud. Haigus on täiesti maha murdnud, s.t. et jooks 24 hashi teed, näriks mingeid punaseid tablette, magaks ja sügaks pead, sest seal iga sentimeeter on valu täis.

Hommik algas kell kaheksa lahedate uudistega, et kool oli juba eile, mis tähendab, et ma ei saanudki sel korral osaleda ja pean endale vaba päeva välja kauplema nüüd novembris. Ei tea, kuidas see küll õnnestub, aga nojah, loodan, et ikka ollakse mõistvad, sest kogu see jamps on ju nende endi soov ja tahtmine. Igatahes saan ma nüüd aru, et asutuste kodulehed on mõttetud - ei ole uus info, aga alati on sellele teadmisele kinnituse saamine väga ebameeldivaks üllatuseks. Seega sain kääkis kaks tundi omaette küpseda, Pisi-Saarale seletada, kui nõme selline käitumine on, kütta ahju ja ennast üles.

Seega on vaheaeg möödunud ilma kooli ja igasuguse tööta - pole jaksanud teha. Homme on laupäev ehk siis peab kasutama kuldseid sõnu, et homme hakkan töökavasid tegema. Jamps.

Küünal haiseb. Lõhnab (Pisi-Saara ütles, et ei tohi kasutada valesid sõnu, seega ma üritan ennast nüüd jälgida). Joon oma kümnenda tee ära ja lähen siis tudusse. Käsh nagunii täna ei tule, nii et pean üksi kodus olema.

Tahaks lennata ja ma ei tea, mida teha - kuradi Tšehhov ei lase enam rahus elada, tuletab meelde, et pidevalt üks ja sama hala, aga ette midagi ei võta! - aga ei jaksa. Seega räägin vast veel enne tudusse minekut tunnikese Saga juttu, mitte, et oleks takka täna vähe seletanud :P, aga see selleks. Sa on lihtsalt vahva.


Ahjaa. Katu ka eile käis. Soome-Soome... Ja edasi ma ei laula. Igatahes tuleb juba kooliigatsus peale. Mitte et keegi keelaks sinna minna, aga nojah... elu on hetkel natsa teistsugune ja teised asjad on olulised. Seega peab muudmoodi hakkama saama. Ja ma tahaks nüüd näha, et Katu ei kirjuta - peab kirjutama!!! MSN-is pole ju aega olla...

Tudu ja "Mary Poppins" nüüd. Nii hea on lugeda neljanda klassi kohustuslikku kirjandust. "Alice imedemaal" on juba oma järge ootamas :)

P.S. Mul on uus hiir!!!!!!!!!!!!!! Nii nummi. Valget värvi ja vägagi optiline. Ja sees väriseb mingi jube punane tuli. See ei ole eriti nummi, aga mõte sellest, et saab tabeleid teha närve kulutamata paneb mu seda unustama. Seega: nummi-nummi hiir ja nummi tabelid :)))))

27. okt 2005

Aegade aeg

Vaheaeg. S.t. televiisor Efq juures, Enriko-man, ohtralt süüa, haigus, ahjud, Tartu, filmimaraton, laiskus, nohu, raamatud, töökavad (tegemata), kool (käimata), töö (pole nägu näidanud) jne.

Esmaspäeval Linnateatris 10-aastast "Pianoolat" vaatamas Nüganeni ja Tšehhovi oma. Ehk siis: ei veena mind eriti Piret Kalda, ei veena mind - kahjuks!!! - armastajarollis vanameister ise, aga sellepoolest on Tšehhov äärmiselt tore. Selline ilus ja mõttetu elu. Murekesi täis, laastame kõik, ajame elu (põhi)alused uppi ja siis elame seda sama elu jälle edasi. Platonov tõesti ei olnud peategelane, kuigi II vaatuses ta selleks justkui tekstilises massiivis arvestatuna tõusis. Esiplaanile oli asetatud pianoola, aga noh, ma küll eriti aru ei saanud, miks ja mismoodi jne. Küllap on süüdi siin ka natuke see, et esimese vaatuse ajal ma ei näinud nn parempoolsesesse tuppa, kus vististi kajaka varjus ja Tšehhovi pildi all agaralt pilli tambiti. See selleks.

Anu Lamp
on muidugi mõista klass omaette - ma ei saa aru, kuidas ta seda küll teeb??? Mida "seda"? Tema figuur, nägu, olek, st kõik, mida laval (ja nn päriseluski) vastu võtame on nii... Või siis liiga... Mitte teatraalne, aga täis seda salapärast ja sõnulseletamatut miskit, mida mina näitlejas hindan - eelkõige küll laval, aga tema puhul astub see ka südaöisesse bensiinijaama, etenduse vaheajal kohvikusse, supermarketisse jne. Kas ta kogu aeg näitleb? Kindlasti jälgib ennast, aga ei näitle (nõme sõna üleüldse!). Ta lihtsalt on. Ja sellest piisab. Ehk siis võtan teda vastu kui näitlejat, kes särab ja oleks justkui pidevalt mingis rollis - ema, õpetaja, mõttetu mutt Tšehhovi näidendis jne jne. Ühesõnaga see on fenomen, mida võiks ja peaks lähemalt vaatlema. Teatriteadlased, olge nii kenad ja lahendage see saladus. Või nojah, seda ei anna lahendada, ma tean juba ette ära, aga vähemalt selgitage mulle, teoreetikud ja praktikud, milles see point seisneb, sest see ju on olemas. Ma tunnen seda iga ihurakuga. Jätame siinkohal kõrvale asjaolu, et ise teadlasehakatisena ei saa selle fenomeni muukimisega hakkama...


Noneh, pidin Elmost ja Tšehhovist kirjutama ja kuhu ma välja jõudsin? Ühesõnaga. Näitemäng oli veidi raskest vaadeldav, ruumilises mõttes ja tekstilises samuti. Jälgida oli valus, eriti kui mõttes tagus, et veel 3 ja pool tundi. Kuigi jah, kümne aastaga on asi ikka sutsu - nii 20 mintsa lühemaks jäänud. Pildikesed olid I vaatuses lahedad. Klaverisse pugemine - a la küll me oleme alles oma eludes lõksus ja mängime edasi nagu mehhaanilised klaverid bla-blaa - suht lapsik, aga see on andestatav. Tegemist oli ju vene klassikuga ja suht vene lavastamisstiilis väljapeetud tükiga. Isegi see II vaatuse pimeduses kobamine oli ettearvatav ja oodatav (allusioonid Pedajas, Šapiro jne). Seega ei ole nagu midagi ette heita. Tänasel päeval ei teeks keegi sellist Tšehhovit ja "Pianoolat". Ja seda enam tuleb au anda tõsiasjale, et vanake juba kümneka vastu pidanud. Ja noh, Linnateatri poliitikat arvestades peaks poole sellest veel, kui ainult viitsimist oleks. Aga jah, mis ma siin ikka õiendan. Ma ise olen ka see pervo, kes kassa ees jalgu trambib ja lõpuks õnneliku näoga oma 60eeguse piletiga trepil lösutab, kamps seljas ja gardeka muttide põlglikud pilgud kuklas...

Asjalikku panen hiljem... :P

17. okt 2005

Koolis on tegelikult vahva

Ehk siis real me teeb täna järeldusi. Taas üks päev, kus musta pesu saab pesta, vanu arveid klaarida ning tulevikku vaadata veidi helgema ja selgema pilguga. Aeg-ajalt on meil kõigil vaja kaks jalga tugevalt maha toetada ning hetkeks mõttesse jääda ehk peatuda ning sättida samme edaspidiseks edukamaks tööks. Mina seda täna tegin. Tegelikult alustasin ajuderagistamist juba reedel, kestis see terve nädalavahetuse ja täna pärast kommentaare intiimsete üksikasjade kohta oli mu otsus suhteliselt kindel. Ja kui tuli küsimus, siis tuli ka vastus. Seega. Alates uuest veerandist jääb koormust 6 tundi nädalas vähemaks, mis tähendab, et adios, amigos viimasest klassist. Te olete küll väga vahvad, aga kõigel on piirid. Ka minu kannatusel. Kuigi jah, konto endiselt minu kasuks - nutma ei ole veel koolis hakanud ja kui veerandikese niimoodi suudan lõpetada, siis on kõik hästi. Või enam-vähem korras, ma loodan.

Homme my mento - kui tsiteerida Joeyt "Sõpradest" - tuleb tundi vaatama. Juhhuuu. Igatahes tean juba ette, et neljandikud üritavad mu elu põrguks teha ja olgem ausad, see neil juba vähehaaval hakkab ka välja tulema. Õnneks on aga veel vahendeid, millega sundida neid vaikima, panna neid tööd tegema ja see ongi kõige olulisem. Smile igatahes möllab. Ma loodan.

Ja muide, igal päeval tuleb koolist koju ja mõtlen, et no nüüd olen juba kõike näinud. Aga ei! Uus päev toob kuhjaga üllatusi. Ülla-ülla!!! Seega ei suuda esimese veerandi viimasel nädalal küll veel öelda, mis loom see kool selline on, mida seal tehakse ja kas tegijad ise taipavad, miks ja kelle jaoks nad seda "midagit" seal teevad. Eks elu näitab, mida homne päev kaasa toob. Nüüd igatahes - kell on kümme õhtul - tuleb homseks seitse (!!!!) tundi ette valmistada. Oioioioioioi. Nii hilja peale polegi veel kunagi jäänud, aga veerandilõpp annab ka tunda... Ei ole just vahva avastada, et kooliuks sulgub su selja taga alles pool viis õhtul ja siiski on sul hulk tegemata töid kaelas, kaenlas, seljas, laual, kotis ja mõttes.

Elagu kooliaeg!!! Ja varsti algab vaheaeg!!!! Teate, mis on vaheaeg? See on aeg, kus saab tööl käia ja tööd teha ilma segavate asjaolude, st õpilasteta :P

7. okt 2005

Ma palun, ma tahan, ma nõuan

Ja mitte seda, et meite maa jääks meitele... See peab niikuinii olema. Palun, Tahan ja Nõuan hoopis maisemaid asju. Piisavalt und, piisavalt puhkust, piisavalt palka, piisavalt sõbralikke nägusid, piisavalt sõpru, piisavalt aega. Kõike seda mitte tingimata mainitud järjekorras, kuigi hetkel kaks esimesena nimetatut nõuavad minu põhitähelepanu. Kell on üks öösel ja olen just-just maha saanud kuue konspektiga. Nojah. Mõni neist on konsu-vari, aga noh, vähemalt vaevun vaatama ja mõtlema, mida võtta ja mida jätta, arvestades individuaalset eripära - enda oma - ja kollektiivset soovi - lapsukeste oma.

Oijah. Täna üle mai-tia-mitme-setme-aasta sattusin taas kohta, mis meenutas vanu häid aegu. Kusjuures siis need ajad ei olnud üleüldse roosilised ja head. Hea oli seal kohas küll, aga hinnata ei osanud vist piisavalt antud võimalust. Tegelikult hindasin, mis ma siin ikka vassin. Pöördes olin ja mägesid tahtsin liigutada. Nüüd olen vana ja väsinud, mägesid ei liiguta, pöördesse naljalt ei lähe. Lihtsalt rõõm-rõõm südames ja veidikene rahu hinges - mitte et põhjust oleks. Lihtsalt hea oli. Ja on enam-vähem siiani. Kui ainult uni ei peksaks jalaga selga ja pähe, silmad ei valutaks ning hommik ei tuleks liiga vara. Õnneks pole ma Käshi tasemele veel jõudnud - öö jooksul üks tund und!!! Ma kukuksin siis konkreetselt surnult maha. Üritan ikka vähemalt neli tunnikest öösiti tudida ja selleks, et see tänagi õnnestuks, pean nüüd põhku pugema.

Hääd ööd. Böse on igatahes sama armas kui varemgi. Co muidugi ka. Tahaks emmata :PPP Parafraseerides elavaid pop-klassikuid.

KATU, KRT, MIKS SA EI KIRJUTA MULLE?????????????????

4. okt 2005

Palju õnne kõikidele õpsidele!

Nojah, tegelikult kiirustan asjast ette, sest õpetajate ametipäeva tähistatakse homme. Mõnel pool on seda küll juba varem tehtud, aga ega õnnesoovid mööda külge maha ei jookse.

Et siis õpetajad ja nende päev. Saab näha, mida lapsukesed on välja mõelnud. Kuigi enamiku päevast pean istuma ja passima oma klassi, sest need muidu äkitselt üheksandike käest oma üleannetuste eest peksa saavad... Igatahes on lapsukestele tunnid ette valmistatud - kahjuks küll alles täna - ja aega kulus selleks kordi vähem, kui endale neid ettevalmistades. Oijah.

Kool ei saki. Täna sain oma klassiga ühe osa edasi võetud - jepikajee. Mis tähendab, et oleme kavast maas veel kõigest kolme peatükiga - ühe jätsime vahele :P Tuleb pingutada, muud pole lihtsalt varianti.

Aa. Lapsevanemad. Päris pöörane värk. Järgmisel nädalal on koosolek ja ma veel ei kujuta ette, kuidas see välja hakkab nägema. Küllap siis näeb :P Igatahes manööver "Päevik ja vahetusjalatsid ette" töötas täna nagu õlitatult. Homme kordamisele ja neljapäeval samamoodi, ainult et siis palun seda teha õppealajuhatajal. Vaesed lapsed, ei oska muud küll öelda.

Ja kõigist neist katkendlikest lausetest kokku... Täna oli pikk päev. Raske ka. Aga midagi sai tehtud. Ühtedega õnnestus üks tund, teistega samuti üks, kolmandatega samamoodi. Neljandatel läks tund plaanipäraselt. Nii et siis tänane skoor on 4:3 minu kasuks. Nojah. Sellest kolmest võib veel kokku kompunnida 1,5 tundi, seega võib öelda, et päev läks igati asja ette ja lisaks sellele jõudis veel igasuguseid asju teha, korraldada, karjuda, kirjutada, kontrollida, kiita, laita jne-jne. Tahaks pidevalt nii palju jaksu, et korraldaks tundide kaupa. Ja siis tahaks, et ei peaks tilpama kuskil korrapidamises ja oleks ikka aega korraldada, sest nojah. Ma ei oska oma aega nii planeerida, et saaks muudmoodi hakkama. Igatahes loodan ma, et uuel veerandil vaadatakse need korrapidamised üle ja ehk saab siis veits rahulikumalt hingata. Pluss veel muidugi see, et tunniplaanis peaks väike muudatus ka toimuma - et saaks juhatada põrgulisi. Hull planeerimine käib, eks. Ise ei tea sedagi, kas ma uuel veerandil veel saan jätkata või lastakse mind päevapealt lahti... Eks näis. Ükshaaval ja siis jõuab kuskile. Tuleb endale meelde tuletada 24 hashi, et ükshaaval, millimeetri kaupa. Just. Elu läheb edasi. Peab minema ja ma tahan, et läheb.

Maailm peab muutuma üha selgemaks ja ühel kenal hetkel peab saama karjatada, et kõik on hea.

3. okt 2005

Küll siis ükskord algab aega...

Küllap see aeg tuleb. Ainult kannatust tuleb varuda. Kamaluga kannatust, nõu täis naeratusi, nutetud-nutmata pisaraid, katkutud juukseid, kriidiseid riideid ja muud sarnast, mis mu igapäeva relvastusse peidetult või avalikult kuuluvad. Ta peab tulema.

Kirjutada on põnev, muide. Paari viimase nädala jooksul olen ikka saatnud üle päeva ühe hästi pika kirja. Kessule. Nädala lõpus ka Bösele. Igatahes peavad asjad nats settima ja loksuma. Midagi on enda jaoks juba natuke liikunud. Küllap tulebki hakata millimeeter haaval tööle. Hakkangi.

"Lausa tuleleeki lõikab,
käe kalju kammitsasta...
Küll siis Kalev jõuab koju..."