Küll siis ükskord algab aega...

Küllap see aeg tuleb. Ainult kannatust tuleb varuda. Kamaluga kannatust, nõu täis naeratusi, nutetud-nutmata pisaraid, katkutud juukseid, kriidiseid riideid ja muud sarnast, mis mu igapäeva relvastusse peidetult või avalikult kuuluvad. Ta peab tulema.

Kirjutada on põnev, muide. Paari viimase nädala jooksul olen ikka saatnud üle päeva ühe hästi pika kirja. Kessule. Nädala lõpus ka Bösele. Igatahes peavad asjad nats settima ja loksuma. Midagi on enda jaoks juba natuke liikunud. Küllap tulebki hakata millimeeter haaval tööle. Hakkangi.

"Lausa tuleleeki lõikab,
käe kalju kammitsasta...
Küll siis Kalev jõuab koju..."