Ai-ai...

Tõuseb igatahes tuju. Täna oli äärmiselt positiivne päev. Jälle üks päev, mis sai üle elatud. Loodame, et neid tuleb veel ja veel. See tähendab, et õppenõukogu on peetud, kallid kollegid kuuldud-nähtud, instruktsioonid saadud - juba on, millest klassijuhatajatunnis rääkida! - ning lisaks veel õpikutele ka põgus pilk peale visatud. Nii et ei mingit põhjust põdemiseks. Kuigi jah, mingi kaks tunnikest raiskasin sõna otseses mõttes mõttetu filmi vaatamisele, aga samas oli see suht selline tshill asi, mis aeg-ajalt ka totra naeratuse näkku tõi. Kasulikum, kui viimasel kolmel õhtul nähtud filmid.

Ja täna siis tuli lõppude lõpuks ka teade, et esimene seminar on reedel. Oi, kui vahva. Kohe kiusatus on mitte kohale minna, aga igatahes lähen. Sest nii on hea. Eile õhtul just mõtlesin, et elu ongi nüüd selline kummaline, aga noh, samas... Ega ta siis nii kummaline ka ei ole, et peaks pea liiva alla peitma ja tegema näo (või mingi muu kehaosaga seda impressionit?), et mind pole siin olemas. Haa. Kõik on võimalik. Hetkel tundub nii.

Loen Edgar Allan Poe´st kirjutet raamatut "Tuletorn maailma lõpus", autoriks Stephen Marlowe. Igati tore, kuigi aeg-ajalt pisut creepy asi. Loodetavasti saan sellega enne mäele, kui kohustuslik kirjandus uksest ja aknast sisse hakkab sadama :P Soovitan. Täna käisin raamatupoes ja kiibitsesin pisut nn soodsate raamatute riiulis. Jube soodsad küll, kui soodushind on nelisada eeku!?! Kus krt kirjastajate ja kaupmeeste mõistus on?! Polegi neil seda?! Tjah, igatahes esimesel palgapäeval ostan endale värskeima Loomingu ja olen sellega kohe tükk aega rahul, irw.

Tõotab põnevat aastat. Repliik: aasta ei alga mitte jaanuaris vaid septembris, eks. Sest koolisüsteem on kuidagi selle meisse kõigisse sisse söövitanud. Ja noh, kui ikka natsa kauem kui üheksa klassi või kaksteist koolis käia, siis on raske nn rattast välja saada :P Millest ma räägin! Ei saagi välja ja ei taha ka, ikka rongile, rongile, ükskõik, kas pikamaa või lähiliinide omale. Üks väike sutsakas tuleb ikka teha ja sel ajal võib ju rahus istuda, mitte võimalusi oodates püsti seista ja piiluda, et kas minu peatus juba paistab. See oli nüüd täielik mõistujutt, millest saab aru ainult minu eilne vestluskaaslane, aga see selleks.

Metafoorid ja figure speach rokivad! Ja Katu, anna endast ikka teada, eks. Ma saan aru, et praegu on sul küllalt põnevust ja vestluspartnereid, aga ikka ju võiks... Tahaks koledasti teada, et no kuidas sul seal läheb... Kasutades klassikute sõnu... Ja oma telefoninumbri võiksid ka avalikustada, sest siis saab sulle sõnumeid saata... Mõtle selle peale, ma igatahes mõtlen :)