It aint over till it´s over

Lenny möllab taas ja laulab kättesaamatutest, olemasolevatest ja minevikku kadunud asjadest-tunnetest-hetkedest-inimestest. Nostalgia, eks. Ehk siis istun taas Tartus oma pisikese PCi ees ja mõtlen elu ja inimeste üle. Ikka omade ja võõraste üle ja rõõmustan, kui neil hästi läheb ja kurvastan, kui neil ei joppa. Tunne on täpselt nagu kevadel. Ainult, et nüüd on tulnud teatud lootusetus, tunne, et nüüd ongi tehtud lõplikud valikud ja mingi pisike kahtlus poeb hinge, et kas see on ikka see, mida ma tahan ja olen tahtnud. Ohjah. Peab veitsa põdema ja siis edasi minema. Ja sügis tuleb sel aastal ikkagi ja nagu alati tuleb ta teisiti.

Mingi viis viimast tundi juba mõtlen, et peaks magama minema. Selline väsimus on peal, aga ei ole viitsinud tõusta muuks kui kaheks kohviks ja üheks sigaretiks. See elutoas mittesuitsetamise uusim seadus on igati kasulik! Vastasel juhul oleks juba uus suitsupakk ammu avatud, tuhatoos ajaks kolmandat korda üle...

Enivei käisin suitsul ja tänaseks lõpetan päeva ära. Õpikuid ei loe, süüa ei tee, ei söö, Lennyt ei kuula. Pühendan ennast parem Hollywoodile. 1, 2 ja 3 ning filmimaraton algab.