Su sees on palju kohti, kuhu keegi ei näe
Ja ära räägi mulle, mida sa teed, kui sa oled üksi ja kas sa mõtled mulle ja mida ütleb süda ja sosistab suu. Parafraseerides poppiidoleid, loomulikult.
Ma tean, et viha ei pea enda sees hoidma, aga muud varianti ei ole. Mingi paar tundi olen õues olnud, mingit vorstivärki juba teist päeva järjest endale sisse tuukind ja suht
tshill oli, arvestades, et üks väike päga üritas pidevalt põgeneda ja klaasi süüa jne. Ja nüüd mingi pisike asi ajas nii vihale, et värisen vihast. Ma ei saa aru, kuidas mõni saab nii süüdimatu ja vastik olla!!!!???? Kuidas krt sellised inimesed ringi kooberdavad mööda maailma???!!!?? Jamps. Igatahes olen ma hetkel nii pöördes, et raudselt jokkis peaga hakkan kedagi lintshima. Ohoi, ei ole just meelitav väljavaade.
Muidu on viimased päevad suht toredad olnud. Hulk koosolekuid, hulk uusi küsimusi, hulkm vastuseid, hulk hilinemisi, hulk kohalejõudmisi, hulk arusaamisi ja hulk eriarvamusi. Ühesõnaga küsimärke, hüüumärke ja punkte päris suur hunnik. Kõrvale pandud, esile tõstetud ja ühel hetkel tuleb neile ka vastata. Mõned asjad said selgemaks, mõned läksid segasemaks. Sa igatahes sai umbes iga 10 mintsa pärast närvivapustuse eile, ma ise oksendasin keset suurt arutelu, värisesin üle keha, sest olin manustanud umbes liitri kohvivedelikku, mis oli nii kange, et oleks nõrgemad tüübid ära tapnud. Huh. Hea asi ka: lõpuks sai üks tähtis asi tehtud :) Ja ma olen üliõnnelik, et ma ennast kokku võtsin. Vat nii.
Tööasjad endiselt ebaselged, lootus kadunud. Palka pole saanud, lõpupeole homme ei lähe.
Kõht läheb närvilisusest lahti. Juhtub. Vapustus ühesõnaga. Vastik-vastik-vastik.
Ilusaid asju veel: see pisike tita-tita sai üleeile kuuvanuseks ja on nüüd umbes sellist mõõtu nagu Enriko-män sündides oli :) Ta siuke pisike makarontshik, hästi väike ja peenike. Ainult silmad on suured ja kuuldavasti on ta isa nägu. Mu meelest oli tal küll oma nägu, aga noh, uhked lapsevanemad ju...
Ja nüüd ma vihastasin bloggeri peale - miks krdi pärast see kustutab täiesti suvaliselt keset lauset mu juttu???? Fakit.
Ma tean, et viha ei pea enda sees hoidma, aga muud varianti ei ole. Mingi paar tundi olen õues olnud, mingit vorstivärki juba teist päeva järjest endale sisse tuukind ja suht
tshill oli, arvestades, et üks väike päga üritas pidevalt põgeneda ja klaasi süüa jne. Ja nüüd mingi pisike asi ajas nii vihale, et värisen vihast. Ma ei saa aru, kuidas mõni saab nii süüdimatu ja vastik olla!!!!???? Kuidas krt sellised inimesed ringi kooberdavad mööda maailma???!!!?? Jamps. Igatahes olen ma hetkel nii pöördes, et raudselt jokkis peaga hakkan kedagi lintshima. Ohoi, ei ole just meelitav väljavaade.
Muidu on viimased päevad suht toredad olnud. Hulk koosolekuid, hulk uusi küsimusi, hulkm vastuseid, hulk hilinemisi, hulk kohalejõudmisi, hulk arusaamisi ja hulk eriarvamusi. Ühesõnaga küsimärke, hüüumärke ja punkte päris suur hunnik. Kõrvale pandud, esile tõstetud ja ühel hetkel tuleb neile ka vastata. Mõned asjad said selgemaks, mõned läksid segasemaks. Sa igatahes sai umbes iga 10 mintsa pärast närvivapustuse eile, ma ise oksendasin keset suurt arutelu, värisesin üle keha, sest olin manustanud umbes liitri kohvivedelikku, mis oli nii kange, et oleks nõrgemad tüübid ära tapnud. Huh. Hea asi ka: lõpuks sai üks tähtis asi tehtud :) Ja ma olen üliõnnelik, et ma ennast kokku võtsin. Vat nii.
Tööasjad endiselt ebaselged, lootus kadunud. Palka pole saanud, lõpupeole homme ei lähe.
Kõht läheb närvilisusest lahti. Juhtub. Vapustus ühesõnaga. Vastik-vastik-vastik.
Ilusaid asju veel: see pisike tita-tita sai üleeile kuuvanuseks ja on nüüd umbes sellist mõõtu nagu Enriko-män sündides oli :) Ta siuke pisike makarontshik, hästi väike ja peenike. Ainult silmad on suured ja kuuldavasti on ta isa nägu. Mu meelest oli tal küll oma nägu, aga noh, uhked lapsevanemad ju...
Ja nüüd ma vihastasin bloggeri peale - miks krdi pärast see kustutab täiesti suvaliselt keset lauset mu juttu???? Fakit.
Kirjutas Kriux kell 7:04 PM
