Mmm... maasikad, murelid, muusika
Et siis suvi. Selline ametlik koos maasikamoosi (toormoos sel aastal!), õke ostetud murelite, J-Lo närvitsemise, katkiste rannapallide ja laiskleva sigaretisuitsuga. Lenny unustasin, tema muidugi ka. Astub parjasti A Le Coq Arenal "lavale". Tsiteerides "Rahvateenreid": "Ärge kurtke selle üle, et palav on, seda palavust ei ole enam kaua." Ei kurdagi. Täna sai rannas lösutada, pisut jahedas vees kökerdatud, nimetades seda peenemalt ujumiseks. Liiv on siiani varbavahel ja igal pool mujal vahel ka :P Enriko-män igatahes rääkis autosse istumise hetkest alates, et vesi sisse. Ja nii umbka 35 kilomeetrit. Nojah, saigi vesi sisse, aga välja ei tahtnud enam tulla eriti. Ja siis ei tahtnud uuesti minna. Uh jah, lastega on tore rannas. Nende vanematega ka muidugi :P
Ahjaa. Jäi muljetamata enam kui nädal tagasi nähtud Aleksander Eelmaa eelmise aasta hiti "Külmetava kunstniku portree". Katuga tegime suurreisi Tartust Jüri ja Tallinna kaudu Viinistusse. Ei sõitnud kedagi surnuks, ise elame veel, teater on endiselt püsti ja inimesed naudivad vaatemängu, nüüd jah, juba rohkem seda Wiiralti wärki, aga noh.
"Külm on" ühesõnaga. Inimesed nautisid head nalja, aplodeerisid Kivastikule, äärmiselt efektsele ja teatraalsele H. Toompere juuniorile ja läksid siis koju ära, tõenäoliselt muljetades. Meie jõudsime vist Simuna risti, kui Katu lõpuks küsis, et miks ma midagi etenduse kohta öelnud ei ole. Ei teagi, miks. Nüüdseks olen maha rahunenud, aga noh, jah.
Ühesõnaga: ärge kiitke ühtegi lavastust, sest siis inimesed loodavad ei tea millist suurt ja sügavat kunsti ja elamust ning koju minnes on tummad kui kalad. Kusjuures ei taha öelda, et pettumus või miski, aga noh. Ütleme siis viisakalt: midagi jäi puudu või siis just vastupidi - oli üle. Muidugi olid väga head näitlejatööd, kõigilt kusjuures, k.a. ainus naisosatäitja. Et siis bänd ehk ansambel oli paigas. Ootasin kujunduselt hullult palju - et loodus ja foonil kõrget ja kallist kunsti täis kunstimuuseum ja siis veel mere loksumine ja ma ei tea mis... Aga jah... Ühesõnaga... Kusjuures kajakad olid viimase peal. Nüüd lähen suitsetama, kogun mõtteid ja järgmine sissekanne tuleb asjalik ja omas teemas. Ehk siis külmetamisest otsast lõpuni ja äärmiselt asjalikult sellises ajalehe stiilis ehk: päevakriitika - banaalsused ja trafaretsused hakkavad möllama.
Oodake siis järg ära :P
Ahjaa. Jäi muljetamata enam kui nädal tagasi nähtud Aleksander Eelmaa eelmise aasta hiti "Külmetava kunstniku portree". Katuga tegime suurreisi Tartust Jüri ja Tallinna kaudu Viinistusse. Ei sõitnud kedagi surnuks, ise elame veel, teater on endiselt püsti ja inimesed naudivad vaatemängu, nüüd jah, juba rohkem seda Wiiralti wärki, aga noh.
"Külm on" ühesõnaga. Inimesed nautisid head nalja, aplodeerisid Kivastikule, äärmiselt efektsele ja teatraalsele H. Toompere juuniorile ja läksid siis koju ära, tõenäoliselt muljetades. Meie jõudsime vist Simuna risti, kui Katu lõpuks küsis, et miks ma midagi etenduse kohta öelnud ei ole. Ei teagi, miks. Nüüdseks olen maha rahunenud, aga noh, jah.
Ühesõnaga: ärge kiitke ühtegi lavastust, sest siis inimesed loodavad ei tea millist suurt ja sügavat kunsti ja elamust ning koju minnes on tummad kui kalad. Kusjuures ei taha öelda, et pettumus või miski, aga noh. Ütleme siis viisakalt: midagi jäi puudu või siis just vastupidi - oli üle. Muidugi olid väga head näitlejatööd, kõigilt kusjuures, k.a. ainus naisosatäitja. Et siis bänd ehk ansambel oli paigas. Ootasin kujunduselt hullult palju - et loodus ja foonil kõrget ja kallist kunsti täis kunstimuuseum ja siis veel mere loksumine ja ma ei tea mis... Aga jah... Ühesõnaga... Kusjuures kajakad olid viimase peal. Nüüd lähen suitsetama, kogun mõtteid ja järgmine sissekanne tuleb asjalik ja omas teemas. Ehk siis külmetamisest otsast lõpuni ja äärmiselt asjalikult sellises ajalehe stiilis ehk: päevakriitika - banaalsused ja trafaretsused hakkavad möllama.
Oodake siis järg ära :P
Kirjutas Kriux kell 9:54 PM
