Ja enam ei olegi midagi öelda

Asi on nüüd ametlik. See tähendab, et oma esimese peatäie, mis peatäie, pigem haledad nuuksed, olen laste pärast ära nutnud. Oma kodus, keset põrandat kükitades ja nina löristades. Kui ma oleksin laps, siis ma nutaksin ka suure häälega keset koolimaja. Jah, seda ma teeksin. Aga ma ei ole laps.

Ma ei oskagi midagi öelda. Ei oska. Ei jaksa. Ei jõua. Ei ole vastuseks "Ma ei tea". Ei ole. Väsimus võtab oma osa. Number seitse bussis pidevalt tuleb tukk peale. Täna jäin neljas tukkuma siis, kui see kümme minutit Põllu tänava otsas seisis. Hea, et norinal magama ei jäänud, sest siis oleksin avastanud end ei tea kust ja tõenäoliselt oleks täiesti ära jobutanud.

Jah, õppekäik oli enam-vähem. Jah, klassikaaslane on enam-vähem terve. Jah, inka tunnis käituti hästi. Ei, kekasse ei mindud. Ja estat jälle ei toimunud. Seega on selle nädala skoor üks tund, mille eest vast 2/3 klassist võib kontrolltööde eest kolmekesed ära panna. Ei saa aru.

Äkki ikkagi vale elukutse??? Äkki vale kool??? Äkki vale aeg??? Äkki alguse asi??? Aga kui see kõik jääbki nii?????? Ma ju ei taha ebaõnnestuda. Keegi ei taha. Vähemalt ei peaks tahtma. Hakkan aru saama, miks Kessu ennast esimesel kooliaastal igal reedel rihmaks jõi. Mina ei suuda ennast lõdvaks lasta. Ei saa. Seeega ei lähe aur kuskilt välja. Mõtelda ei ole mõnus. Aega on vähe. Inimesed varsti must tüdivad. Kuigi on paar inimest, kellele ei taha pettumust valmistada. Ei taha. Iseendale eelkõige. Eesmärk on olemas, seda, kuidas sinna jõuda, ma veel ei tea. Otsin. Üksi, sest abi küsida ei oska.

Üks sigaret, üks kohvi, üks kontor, üks Tartu-Tallinn buss, üks tita, üks öö õke juures, üks riigieelarve, üks või mitu drinki Sa-ga.

Tuleb kena nädalalõpp.