Aegade aeg
Vaheaeg. S.t. televiisor Efq juures, Enriko-man, ohtralt süüa, haigus, ahjud, Tartu, filmimaraton, laiskus, nohu, raamatud, töökavad (tegemata), kool (käimata), töö (pole nägu näidanud) jne.
Esmaspäeval Linnateatris 10-aastast "Pianoolat" vaatamas Nüganeni ja Tšehhovi oma. Ehk siis: ei veena mind eriti Piret Kalda, ei veena mind - kahjuks!!! - armastajarollis vanameister ise, aga sellepoolest on Tšehhov äärmiselt tore. Selline ilus ja mõttetu elu. Murekesi täis, laastame kõik, ajame elu (põhi)alused uppi ja siis elame seda sama elu jälle edasi. Platonov tõesti ei olnud peategelane, kuigi II vaatuses ta selleks justkui tekstilises massiivis arvestatuna tõusis. Esiplaanile oli asetatud pianoola, aga noh, ma küll eriti aru ei saanud, miks ja mismoodi jne. Küllap on süüdi siin ka natuke see, et esimese vaatuse ajal ma ei näinud nn parempoolsesesse tuppa, kus vististi kajaka varjus ja Tšehhovi pildi all agaralt pilli tambiti. See selleks.
Anu Lamp on muidugi mõista klass omaette - ma ei saa aru, kuidas ta seda küll teeb??? Mida "seda"? Tema figuur, nägu, olek, st kõik, mida laval (ja nn päriseluski) vastu võtame on nii... Või siis liiga... Mitte teatraalne, aga täis seda salapärast ja sõnulseletamatut miskit, mida mina näitlejas hindan - eelkõige küll laval, aga tema puhul astub see ka südaöisesse bensiinijaama, etenduse vaheajal kohvikusse, supermarketisse jne. Kas ta kogu aeg näitleb? Kindlasti jälgib ennast, aga ei näitle (nõme sõna üleüldse!). Ta lihtsalt on. Ja sellest piisab. Ehk siis võtan teda vastu kui näitlejat, kes särab ja oleks justkui pidevalt mingis rollis - ema, õpetaja, mõttetu mutt Tšehhovi näidendis jne jne. Ühesõnaga see on fenomen, mida võiks ja peaks lähemalt vaatlema. Teatriteadlased, olge nii kenad ja lahendage see saladus. Või nojah, seda ei anna lahendada, ma tean juba ette ära, aga vähemalt selgitage mulle, teoreetikud ja praktikud, milles see point seisneb, sest see ju on olemas. Ma tunnen seda iga ihurakuga. Jätame siinkohal kõrvale asjaolu, et ise teadlasehakatisena ei saa selle fenomeni muukimisega hakkama...
Noneh, pidin Elmost ja Tšehhovist kirjutama ja kuhu ma välja jõudsin? Ühesõnaga. Näitemäng oli veidi raskest vaadeldav, ruumilises mõttes ja tekstilises samuti. Jälgida oli valus, eriti kui mõttes tagus, et veel 3 ja pool tundi. Kuigi jah, kümne aastaga on asi ikka sutsu - nii 20 mintsa lühemaks jäänud. Pildikesed olid I vaatuses lahedad. Klaverisse pugemine - a la küll me oleme alles oma eludes lõksus ja mängime edasi nagu mehhaanilised klaverid bla-blaa - suht lapsik, aga see on andestatav. Tegemist oli ju vene klassikuga ja suht vene lavastamisstiilis väljapeetud tükiga. Isegi see II vaatuse pimeduses kobamine oli ettearvatav ja oodatav (allusioonid Pedajas, Šapiro jne). Seega ei ole nagu midagi ette heita. Tänasel päeval ei teeks keegi sellist Tšehhovit ja "Pianoolat". Ja seda enam tuleb au anda tõsiasjale, et vanake juba kümneka vastu pidanud. Ja noh, Linnateatri poliitikat arvestades peaks poole sellest veel, kui ainult viitsimist oleks. Aga jah, mis ma siin ikka õiendan. Ma ise olen ka see pervo, kes kassa ees jalgu trambib ja lõpuks õnneliku näoga oma 60eeguse piletiga trepil lösutab, kamps seljas ja gardeka muttide põlglikud pilgud kuklas...
Asjalikku panen hiljem... :P
Esmaspäeval Linnateatris 10-aastast "Pianoolat" vaatamas Nüganeni ja Tšehhovi oma. Ehk siis: ei veena mind eriti Piret Kalda, ei veena mind - kahjuks!!! - armastajarollis vanameister ise, aga sellepoolest on Tšehhov äärmiselt tore. Selline ilus ja mõttetu elu. Murekesi täis, laastame kõik, ajame elu (põhi)alused uppi ja siis elame seda sama elu jälle edasi. Platonov tõesti ei olnud peategelane, kuigi II vaatuses ta selleks justkui tekstilises massiivis arvestatuna tõusis. Esiplaanile oli asetatud pianoola, aga noh, ma küll eriti aru ei saanud, miks ja mismoodi jne. Küllap on süüdi siin ka natuke see, et esimese vaatuse ajal ma ei näinud nn parempoolsesesse tuppa, kus vististi kajaka varjus ja Tšehhovi pildi all agaralt pilli tambiti. See selleks.
Anu Lamp on muidugi mõista klass omaette - ma ei saa aru, kuidas ta seda küll teeb??? Mida "seda"? Tema figuur, nägu, olek, st kõik, mida laval (ja nn päriseluski) vastu võtame on nii... Või siis liiga... Mitte teatraalne, aga täis seda salapärast ja sõnulseletamatut miskit, mida mina näitlejas hindan - eelkõige küll laval, aga tema puhul astub see ka südaöisesse bensiinijaama, etenduse vaheajal kohvikusse, supermarketisse jne. Kas ta kogu aeg näitleb? Kindlasti jälgib ennast, aga ei näitle (nõme sõna üleüldse!). Ta lihtsalt on. Ja sellest piisab. Ehk siis võtan teda vastu kui näitlejat, kes särab ja oleks justkui pidevalt mingis rollis - ema, õpetaja, mõttetu mutt Tšehhovi näidendis jne jne. Ühesõnaga see on fenomen, mida võiks ja peaks lähemalt vaatlema. Teatriteadlased, olge nii kenad ja lahendage see saladus. Või nojah, seda ei anna lahendada, ma tean juba ette ära, aga vähemalt selgitage mulle, teoreetikud ja praktikud, milles see point seisneb, sest see ju on olemas. Ma tunnen seda iga ihurakuga. Jätame siinkohal kõrvale asjaolu, et ise teadlasehakatisena ei saa selle fenomeni muukimisega hakkama...
Noneh, pidin Elmost ja Tšehhovist kirjutama ja kuhu ma välja jõudsin? Ühesõnaga. Näitemäng oli veidi raskest vaadeldav, ruumilises mõttes ja tekstilises samuti. Jälgida oli valus, eriti kui mõttes tagus, et veel 3 ja pool tundi. Kuigi jah, kümne aastaga on asi ikka sutsu - nii 20 mintsa lühemaks jäänud. Pildikesed olid I vaatuses lahedad. Klaverisse pugemine - a la küll me oleme alles oma eludes lõksus ja mängime edasi nagu mehhaanilised klaverid bla-blaa - suht lapsik, aga see on andestatav. Tegemist oli ju vene klassikuga ja suht vene lavastamisstiilis väljapeetud tükiga. Isegi see II vaatuse pimeduses kobamine oli ettearvatav ja oodatav (allusioonid Pedajas, Šapiro jne). Seega ei ole nagu midagi ette heita. Tänasel päeval ei teeks keegi sellist Tšehhovit ja "Pianoolat". Ja seda enam tuleb au anda tõsiasjale, et vanake juba kümneka vastu pidanud. Ja noh, Linnateatri poliitikat arvestades peaks poole sellest veel, kui ainult viitsimist oleks. Aga jah, mis ma siin ikka õiendan. Ma ise olen ka see pervo, kes kassa ees jalgu trambib ja lõpuks õnneliku näoga oma 60eeguse piletiga trepil lösutab, kamps seljas ja gardeka muttide põlglikud pilgud kuklas...
Asjalikku panen hiljem... :P
Kirjutas Kriux kell 1:56 PM
Yes you can!