Palju õnne kõikidele õpsidele!
Nojah, tegelikult kiirustan asjast ette, sest õpetajate ametipäeva tähistatakse homme. Mõnel pool on seda küll juba varem tehtud, aga ega õnnesoovid mööda külge maha ei jookse.
Et siis õpetajad ja nende päev. Saab näha, mida lapsukesed on välja mõelnud. Kuigi enamiku päevast pean istuma ja passima oma klassi, sest need muidu äkitselt üheksandike käest oma üleannetuste eest peksa saavad... Igatahes on lapsukestele tunnid ette valmistatud - kahjuks küll alles täna - ja aega kulus selleks kordi vähem, kui endale neid ettevalmistades. Oijah.
Kool ei saki. Täna sain oma klassiga ühe osa edasi võetud - jepikajee. Mis tähendab, et oleme kavast maas veel kõigest kolme peatükiga - ühe jätsime vahele :P Tuleb pingutada, muud pole lihtsalt varianti.
Aa. Lapsevanemad. Päris pöörane värk. Järgmisel nädalal on koosolek ja ma veel ei kujuta ette, kuidas see välja hakkab nägema. Küllap siis näeb :P Igatahes manööver "Päevik ja vahetusjalatsid ette" töötas täna nagu õlitatult. Homme kordamisele ja neljapäeval samamoodi, ainult et siis palun seda teha õppealajuhatajal. Vaesed lapsed, ei oska muud küll öelda.
Ja kõigist neist katkendlikest lausetest kokku... Täna oli pikk päev. Raske ka. Aga midagi sai tehtud. Ühtedega õnnestus üks tund, teistega samuti üks, kolmandatega samamoodi. Neljandatel läks tund plaanipäraselt. Nii et siis tänane skoor on 4:3 minu kasuks. Nojah. Sellest kolmest võib veel kokku kompunnida 1,5 tundi, seega võib öelda, et päev läks igati asja ette ja lisaks sellele jõudis veel igasuguseid asju teha, korraldada, karjuda, kirjutada, kontrollida, kiita, laita jne-jne. Tahaks pidevalt nii palju jaksu, et korraldaks tundide kaupa. Ja siis tahaks, et ei peaks tilpama kuskil korrapidamises ja oleks ikka aega korraldada, sest nojah. Ma ei oska oma aega nii planeerida, et saaks muudmoodi hakkama. Igatahes loodan ma, et uuel veerandil vaadatakse need korrapidamised üle ja ehk saab siis veits rahulikumalt hingata. Pluss veel muidugi see, et tunniplaanis peaks väike muudatus ka toimuma - et saaks juhatada põrgulisi. Hull planeerimine käib, eks. Ise ei tea sedagi, kas ma uuel veerandil veel saan jätkata või lastakse mind päevapealt lahti... Eks näis. Ükshaaval ja siis jõuab kuskile. Tuleb endale meelde tuletada 24 hashi, et ükshaaval, millimeetri kaupa. Just. Elu läheb edasi. Peab minema ja ma tahan, et läheb.
Maailm peab muutuma üha selgemaks ja ühel kenal hetkel peab saama karjatada, et kõik on hea.
Et siis õpetajad ja nende päev. Saab näha, mida lapsukesed on välja mõelnud. Kuigi enamiku päevast pean istuma ja passima oma klassi, sest need muidu äkitselt üheksandike käest oma üleannetuste eest peksa saavad... Igatahes on lapsukestele tunnid ette valmistatud - kahjuks küll alles täna - ja aega kulus selleks kordi vähem, kui endale neid ettevalmistades. Oijah.
Kool ei saki. Täna sain oma klassiga ühe osa edasi võetud - jepikajee. Mis tähendab, et oleme kavast maas veel kõigest kolme peatükiga - ühe jätsime vahele :P Tuleb pingutada, muud pole lihtsalt varianti.
Aa. Lapsevanemad. Päris pöörane värk. Järgmisel nädalal on koosolek ja ma veel ei kujuta ette, kuidas see välja hakkab nägema. Küllap siis näeb :P Igatahes manööver "Päevik ja vahetusjalatsid ette" töötas täna nagu õlitatult. Homme kordamisele ja neljapäeval samamoodi, ainult et siis palun seda teha õppealajuhatajal. Vaesed lapsed, ei oska muud küll öelda.
Ja kõigist neist katkendlikest lausetest kokku... Täna oli pikk päev. Raske ka. Aga midagi sai tehtud. Ühtedega õnnestus üks tund, teistega samuti üks, kolmandatega samamoodi. Neljandatel läks tund plaanipäraselt. Nii et siis tänane skoor on 4:3 minu kasuks. Nojah. Sellest kolmest võib veel kokku kompunnida 1,5 tundi, seega võib öelda, et päev läks igati asja ette ja lisaks sellele jõudis veel igasuguseid asju teha, korraldada, karjuda, kirjutada, kontrollida, kiita, laita jne-jne. Tahaks pidevalt nii palju jaksu, et korraldaks tundide kaupa. Ja siis tahaks, et ei peaks tilpama kuskil korrapidamises ja oleks ikka aega korraldada, sest nojah. Ma ei oska oma aega nii planeerida, et saaks muudmoodi hakkama. Igatahes loodan ma, et uuel veerandil vaadatakse need korrapidamised üle ja ehk saab siis veits rahulikumalt hingata. Pluss veel muidugi see, et tunniplaanis peaks väike muudatus ka toimuma - et saaks juhatada põrgulisi. Hull planeerimine käib, eks. Ise ei tea sedagi, kas ma uuel veerandil veel saan jätkata või lastakse mind päevapealt lahti... Eks näis. Ükshaaval ja siis jõuab kuskile. Tuleb endale meelde tuletada 24 hashi, et ükshaaval, millimeetri kaupa. Just. Elu läheb edasi. Peab minema ja ma tahan, et läheb.
Maailm peab muutuma üha selgemaks ja ühel kenal hetkel peab saama karjatada, et kõik on hea.
Kirjutas Kriux kell 8:43 PM
