eXTReMe Tracker

31. juuli 2011

Eestist ja eestlastest otse Soomest

Tõnn Sarv “Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest”. Paadiga üle lahe sõites ja Värskat juues oli naljakas. Rohkem kui naljakas oli mõtlemapanev. Mulle meeldib suhtumine, mis viimases loos, lausekatke ”riis põldudel kasvab ise”. Kasvab jah, aga kahjuks ei jõua see teadmine eestlase argipäevas mitte eriti tihti kohale. Arrogantsus on vajalik teatud hetkedel, aga kaugele sellega siiski ei jõua. Meie siin lubame seda endale, ei tea, kust me selle õiguse võtame, aga võtame ja oleme seejuures veel kuratlikult õnnelikud, rahulolevad. Mina ka paljusõnaline, nagu näha  Ma usun ja nõustun paljuski sellega, mida T.S. kirjutas, aga samas saan aru, et vabaduse nii kirjutada, panna aeg-ajalt kirja ka klišeesid ja kõigile teada-tuntud käibefraase, pooltõdesid, tuleb äraolekust. Olles seal kusagil mujal, olles see teine, n-ö võõras, on pisut kergem Eestit tajuda. Eestlasi ka. Samas. Võib-olla mõtlen üle – riis põldudel kasvab ju ise.


Ja samas olen ma sellest raamatust ja eestlaste kadedusest nii palju viimase ööpäeva jooksul rääkinud, et ei taha praegu rohkem kirjutada. Mingi fail muidugi laevas tekkis, aga see selleks. Ja rongis ka. Edaspidi siis.

Sildid: , , ,

29. juuli 2011

Lastenurk

Maalase elu juurde kuuluvad lapsed ja lasteraamatud.

Wimberg "Suur pidusöök" - raamat, mille kohta E. ütleb õhtuti, et tahab "seda näljakat räämatut" voodisse. Raamat koosneb lühikestest ja pikematest juttudest, umbes pool neist algab sõnadega "Elas kord..." või midagi sarnast ning teine pool on lookesed, mis pärit igapäevaelust - või vähemalt jätavad sellise mulje, et on sealt pärit. See esimene pool pole just minu tassike teed, kuigi mulle muinasjutud väga meeldivad. Võib-olla pole tänapäevased muinaslood kehvad, vaid igapäevased lood on lihtsalt niivõrd head :D Raamatukeses on Kaarli, Rasmuse, Raineri, Riksi ja Eeriku lood, Eeriku õde Annika on ka poiste sekka ära eksinud. E. on igatahes tahtnud, et talle seda raamatut ette loetakse, kõigile lugejatele peale vanaema on raamat meeldinud, aga noh, ma arvan, et vanaema võttis mitte just kõige tugevama jutu lugemiseks. Raamatus on kaks lugu, mis on ilmselgelt teistest nõrgemad, meenutavad mulle liigagi klassikirjandeid, aga see on väike viga. Mu lemmiklooks on "Isa vanaema maasikad", mis ilmselgelt suurim pisarakiskuja, mida ma pika aja jooksul lugenud olen - "Kas sina oleksid pahane olnud, kui vanaema kõige suurema maasika endale võttis?" (lk 36). Õpetsulik iva on paigas ning headus on igasse ritta sisse kirjutatud. Tänapäevastest toonidest "Raha on otsas" oli samuti muhe lugemine ning võiks lapsele hakkamasaamisest üht-teist öelda. Ja pildid olid ka ilusad, ausalt - piltide pärast E. selle raamatu poest välja valiski. Lugesin ja mõtlesin, et kui vanad lapsed on sihtrühm, aga välja ei mõelnud. Ju ta siis ongi mitmelapselisele perele või ootab mõistmiseks ja arusaamiseks lapse kasvamist. Ilus raamat, W., mina ja E. kiidame! Oh ja retsept oli ka raamatus (ma muidugi teen seda asja veits teistmoodi :D).

* Jaanus Vaiksoo "Onu Heino väike pere" - luuletused, mille E.-män sai, kui raamatukogus lugejaks registreeriti ning kuuldavasti on see üks tema suvisest kohustuslikust kodulugemisest. Olid sellised... kuidas nüüd öelda... kohati head ja ladusad luuletused, aga teisalt veits venitatud. Mina oma rikutuses mõtlesin avaluuletust lugedes kohe onu Augustile, aga see selleks. E.-män ja E. kuulasid, suud ammuli, kui vanaema neile äikse ajal lugusid ette luges ning siis meenutas see pomin mulle millegipärast "Atsi patse", mis oli kunagi üks minu enda vaieldamatuid lemmikuid. Nimiluuletuses oli kaks rida, mis mulle tähenduslikult meelde jäid "Oma kodus kõige parem - pole üldse küsimust! Isegi, kui mõni mure tundub vahel süsimust!"

* Epp Petrone "Siis, kui seened veel rääkisid" - jälle ilusate piltidega (Kamille Saabre) raamat. Algus kippus veidi venima ja oli mu jaoks jora, aga mingil hetkel keris ennast lahti ning oli huvitav. Tüdrukute raamat on, tegelikult ka, ja seda seetõttu, et väikesed tüdrukud on võimelised kannatlikult loo arengut jälgima (kusjuures see ongi E.-R. ja R. raamat). Ma saan aru, et hoole ja armastusega kirjutatud-joonistatud - poeb südamesse. Vat nii.

* Tiina ja Sinikka Nopola "Heinakübar, Viltsuss ja beebi", "Heinakübar, Viltsuss ja vaar", "Heinakübar, Viltsuss ja suur Elsa" on ühe sarja raamatud (2., 3. ja 7.) - minu esimene kokkupuude antud sarja, aga mitte autoritega. Garanteeritud hea tuju ja hästi kirjutatud hoogsad lood. Meeldib, et lapsed kasvavad ja probleemid kasvavad koos nendega, ei vaadata reaalsusest kõrvale - eriti viimase raamatu puhul on n-ö pahad teemad (koolikiusamine, vargus) ka sees. Ei saa midagi teha, aga antud huumor meeldib mulle ikka üliväga, lood on sobiva pikkusega ning intriig on alati olemas. Ja muud ma ei tahtnudki nende kohta öelda - lood ise räägivad rohkem, kui mina kirja suudan panna. Loodan, et E.-män nende lugemist naudib :D

***
Ja kogu selle värgi peale mõtlesin ma sellele, kui palju maksavad lasteraamatud, kui keeruline on üht lasteraamatut kirjutada, joonistada ja kirjastada ning panin ühel ööl kirja kaks lastelugu, mis maalase elus juhtusid. Keeruline oli, sest sõnaohtrus lastele ei sobi. Paraku.

***
Illustratsioonide autor Anni Mäger

Sildid: , , , ,

19. juuli 2011

Jälle kordub kõik

Eile otsustasin teha klassikalise, kuid viimastel aastatel vähe viljeletud maalase päeva, st võtta raamat, kerida end tekile kerra keset hoovi ning lugeda ja päikest võtta. Ei olnud kõige targem mõte, aga selleni jõudsin ma alles kell kolm, kui ma korraks pahaaimamatult tuppa astusin ja proua Ema südantlõhestavalt karjatas ning karjatuse vahel jõudis minuni raadiouudistes teade, et päikese UV-indeks oli 7,8.

Mistap olen suure osa eilsest õhtust ja tänasest hommikust seisnud, võtsin end kokku, kimasin tund tagasi apteeki, manustasin välispidiselt suures koguses Ice Powerit (4,88, et minna kaas blogipuu populaarsete postituste lainega, kus tibinad kirjutavad sendipealt üles iga kuradi kräpitüki, mis nad endale koju veavad). Ei saa öelda, et põlemisintsidente pole varem ette tulnud, on küll, isegi antud hooajal, aga no kurat võtaks, kuna suvi on kuradi kummaline olnud - teatud vahepeatustega minu jaoks (kuidas nädalast Tallinna kämpi ja nädalast haigushoogu suveks nimetada?), siis ma kipun unustama igasugused hoiatused, millega mõistusega inimesed kursis on, kui nad end tekile kerra kerivad ning n-ö päikest võtavad.

Päike sai igatahes võetud, täna teist enam ei paista. Varsti võtan end kokku, kiman raamatukogusse ja toon proua Emale huvitavat lugemist (mida ma loomulikult ühe silmaga ja diagonaalis ka ise loen - ka mul on (varjatud) pahesid).

Maalase päevad on üldiselt ühetaolised: ärkad väikelaste sõimu peale, astud alustuseks vannitoas veeloiku, mille mõni väike inimene on hambaid pestes põrandale unustanud, pesed hambaid, sööd putru ja röstsaia (mõlemat liiga palju), jood kohvi (liiga palju), kuulad väikelaste matsutamist ja vaatad, mõistmatus pilgus, nende poole, kui nad hommikusöögi järel magustoitu küsivad, sest söögi lõpus tuleb ju magustoitu süüa, seejärel vaatad arusaamatult ringi, pesed hunniku nõusid, kui tuleb meelde, kammid juukseid, otsid mõne vana ajalehe ja loed seda, rändad farmi, mis laeb nii kuradi kaua, et vahepeal jõuab mõne raamatu läbi lugeda, jälle söögiaeg, sööd (liiga palju) toite, mida argipäeval ei puutu (kartulisalat, nisumakaronid, veel röstsaiu), pesed jälle nõusid, loed jälle vanu ajalehti, kui veab, teed väikse jooksuringi, vaatad akna taga pääsukesi, hingad rahulikult sisse-välja, kui väikesed inimesed jälle omavahel sõimlevad, sinu magamistoas tundide kaupa armsaid videofilme vaatavad, su voodis rullivad, üksteisega kaklevad, istud teleka ees ja vaatad tühjal pilgul saateid, mida ETV pakub, loed värsket ajalehte, käid veel korra farmis, suure tõenäosusega sööd veel, kamandad väikelapsed pesema, saadad neid kolm korda voodisse, kui veab, jood kiiresti-kiiresti veini või siidrit, vaarud kella kahe ajal magamistuppa, et umbses toas voodis keerelda ning und oodata. Ja siis algab kõik otsast peale, on väikseid variatsioone, aga üldjoontes enam-vähem nii.

Pole lihtne see elu maal :D

Sildid: , ,

13. juuli 2011

Selle suve raamat

Harper Lee "Tappa laulurästast"

Ma usun, et selle suve raamat on loetud. Mitte nii, et oleks projekt ja pikalt loetud, vaid elamuse mõttes. Pühapäeva õhtul Tartusse laekudes kuhjasin erinevaid raamatuid voodi ette, ükski polnud see, mida oleksin kohe tahtnud avada, aga valisin siiski. Valisin sellepärast, et üks seitsmendik valis selle raamatu oma koduse lugemiskontrolli jaoks ning kirjutas sellest kuradi suure vaimustusega, nii et mina vaimustusin tema kirjutatust.

Nii et Atticus, Jem, Nirksilm, Dill, Calpurnia, Koll, valge rämps ja neegrid. Mul pole mõtet hakata kirjutama sellest, kuivõrd õiglane on Atticus ning kuidas ta seda õiglust ja inimlikkust ka oma lastele õpetab, kuidas needsamad lapsed omakorda õpivad Dilliga mängides, naabreid jälgides, kuulates Calpurniat ning vaadates avatud silmade ja südametega oma väikelinnas ringi. Internet kubiseb kirjeldustest-interpretatsioonidest. Minu seitsmendik kirjutas, et see raamat räägib inimeseks olemisest ja teistega arvastama õppimisest, ükskõik kes sa oled, kust sa pärined, missugune on sinu nahavärv või staatus. Ta kasutas pisut lühemat sõnastust, aga mõte oli sama. Samal teemal räägib suur osa raamatutest, eks. Aga ikkagi mind hämmastab, kui keegi on selle nii kirja pannud, et see mind kõnetab, köidab lugema hommikul kella viieni ning tekitab kuskile sisimasse selle hirmuseguse tunde, et kui raamat läbi, siis ei olegi enam midagi. Nii hea, et hirmus hakkab.

Selle raamatuga koos käib eriline lõhn - hilissuve, pimedate õhtute ja küpsevate viljade lõhn. Ükskõik millest räägiti ja milline oli aastaaeg - ega aastaaegade vaheldumist väga jälgitud, korra vaid tuli lumi ning suved saabusid, kui saabus Dill - ikkagi oli mu ninas see lõhn. Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis on see lõhn heade raamatute lõhn, midagi, mis on minuga kaasas käinud vanaema juures loetud Bullerbyst alates ning ei ole kadunud suitsetatud sigarettide kiuste.

Vanemuises teeb Urmas Lennuk sellest oma loo. Koos Olmaru, Kaljujärve jt. Tutvustuse järgi pole tal seda sumeda suveõhtu mahlakat lõhna, aga mine tea, võib-olla see tuleb. Veebruarikuus Sadamateatris näen.

Isade ja tütarde lood on alati midagi rohkemat kui lihtsalt ühe isa ja ühe tütre lugu, kuigi ka see on olemas.

Ikkagi 10st 10.

Ja siis irooniana vaatasin samal päeval, kui lugesin, väga halba Cameron Diazi filmi "Bad Teacher", kus bad teacher analüüsis seitsmendikega sama teost :D

Sildid: , ,

5. juuli 2011

maa ja ilm

Eelmisel nädalal XI noorte laulu- ja tantsupeol "maa ja ilm" [kirjapilt ETV kodulehelt]. Seekord uues rollis ja kahjuks mitte tantsijana. Veeta 7 ööpäeva 16 teismelisega oli väljakutse. Ma päris täpselt ei saa siiani aru, miks ma selle vastu võtsin, aga ega midagi kahetseda ka ole. Oli palju higi, vähe verd, mõned pisarad.

Seltskond oli kirju, täiskasvanud kompanjonid nagu ikka üle prahi - ega muidu poleks ikka kutsele vastanud ka. Karjatatavad-kantseldatavad objektid aka tantsulapsed tekitasid vastakaid tundeid - ühelt poolt oli tegu rüseleva-rabeleva-karjuva-sõimleva-vaidleva kambaga, kellega koos ei olnud just kõige meeldivam ühistranspordis, tänaval, sööklas, mere ääres [loe: kus iganes] liikuda, sest nende käitumine ei ole just selline, mida Maaja Kallast või ükskõik kes teine etiketi- ja kombeõpetaja heaks kiidaks [loe: see viis kopsu üle maksa ka R.-l, kes on maailma kõige kannatlikum inimene]. Teisalt oli tegu kambaga, kes täitis meie kõige jaburamaid korraldusi, kõndis päevas maha üle 20 kilomeetri, ei tassinud platsi äärde kaasa kottide kaupa tavaari, lõpuks pesi ennast fanaatiliselt, ei oodanud, et me neid 24/7 lõbustaksime või teenindaksime. Neil olid oma kiiksud, nimetan vaid mõned:
* tasuta asjad alates Coca-colast ja lõpetades kasutamata toidutalongidega;
* poes käimine (polnud mingi probleem 6 korda ühe päeva jooksul poes käia);
* soovimatus vabal ajal koos kultuuri või linna nautida;
* Russalka taga riietes ujumine;
* lõppematu "Tõde või tegu" küsimustega "kes sulle siit rühmast kõige rohkem meeldib?", "kes sulle siit rühmast 2. meeldib?", "kes sulle siit rühmast 3. meeldib?" ja nii erinevates variatsioonides igal jumala õhtul ning halvematel päevadel ka hommikul;
* ... (jätka ise, kujutades enda ees kampa 11-13-aastaseid noorukeid).

Vaatasin ära kõik oma liigi proovid, üldproovid, etendused, jättes vahele vaid mõned tantsud, kui käisime kohvijahil. Jõin liitrite kaupa vett, ei ostelnud eriti, sain päeikesepiste ja -põletuse, jubeda kurguvalu, palaviku 38,6, kaotasin hääle - mitte karjumisest või joomisest, vaid päikesest ja väsimusest, külastasin viimasel õhtul EMO-t, mille ooteruumis pärast südaööd otse dusharist tulnuna ja pidžaamas istudes naerda lõkerdasime, pesin ja triikisin veidi :P

Eelmise noortepeoni pidasin end rohkem laulupeo inimeseks, aga tollest saadik olen tantsurahva poolt "ära tehtud" ehk siis laulupidu tundub veniv mu jaoks, samal ajal kui tantsupidu võlub oma kompaktsuse ja konkreetsusega - kõik on väga selge ja voolav, ei mingit masside molutamist või viie laulu laulmist, kõike tehakse kiiresti ja kirega - mitte et laulupeol seda ei tehtaks, aga need, kes on ühest-teisest osa võtnud, saavad hästi aru, millest räägin. On vahe, kas esinejad jõuavad vaataja ette minuti või kümnega. Laulupeol on ka oma häid leide - sel korral näiteks rahvamuusikud (nägin küll alles salvestuselt, aga nad olid head), rokikoorid ja loomulikult ühendkoor. Sel korral kohe üldse ei kõnetanud mutade repertuaar, ka laste- ja poistekoor jätsid suhteliselt külmaks - ja need on ju ometi noortepeo kese. Ja selle pärast ma ütlengi, et olen tantsurahva poolt ära tehtud. Hullupööra rahulikult ja tõmblemiseta tehti proove, korraldused olid hoopis selgemad kui eelmisel korral, kuigi ma tean, et paar selgusetut kohta siiski oli (laulupeo päeva "Põhjamaa" ja juhendajate "Põhjamaa" proovid ebaõnnestusid täielikult, aga esinemised olid sellele vaatamata head :D Järelikult polnudki vaja nii väga proovida).

Tantsupeo asukoha kohta kuulsin loomulikult kahesuguseid arvamusi, aga see oleks ka imelik, kui uuendustele vastu ei hakataks. Lasnamäe nõlva kõrgendamine on hea mõte :D Viiks puud ka veidi kaugemale alalt ja olekski väga ok tantsukoht :D Kusjuures laulukaare alt ei tulnud ühtki tantsijat, kasutamata potentsiaal mu arvates. Proloogi/ finaali jaoks väga sobiv lahendus, et näidata tantsu- ja laulurahva üksmeelt [mida mõistagi tegelikult ei eksisteeri ning juba üldpeo ajal on kõik nii nagu ikka ja siis loodetakse, et ka edaspidi jäävad asjad vanaviisi].







Ise pildistasin laulu- ja tantsupeo avamispäeval. Kusjuures ükskõik millises suunas pilti tegin, ikka olin vastu päikest. Piltidel suured juhid Märt ja Veronika enne tuletseremooniat Lasnamäe nõlval. Peaproovi ajal kahjuks fotokat käepärast polnud, siis ei seisnud nad sugugi mitte nii malbete nägudega, vaid viskasid nalja ning tantsurahva kombe kohaselt tonksasid üksteiselt ka jalaga tagumikku, et üritus õnnestuks. Õnnestus! Mina olen järgmisel peol platsil!

Sildid: , ,