eXTReMe Tracker

29. nov 2009

Ma ausõna ei käi kergliiklusteel kedagi stokkimas ega varitsemas, aga noh... Jälle oli peaminister rullimas. Ma alustasin, kui nägin bemmi ja jeepi parklas asjatamas, üks mees, kes parasjagu lõpetas, oleks endal kaela ära otsast nikastanud, kui peaministrit nägi. Map jäänud mitte passima ja jooksin edasi. Ilm oli ju ometi päikeseline ning kena laupäev alles poisike.

Kõrvekas oli herr peaminister mul sõna otseses mõttes kandades kinni. Muidugi raius ta end siis vastutuult minema... St et tema oli ju Tartus, kui K.-s rämedat vihma sadama hakkas. Igatahes on tal raudne tervis ja tahe, sest ma küll teisele ringile ei tahtnud lausvihmas minna, suure vaevaga sundisin end ligamärjana ja lirtsuvate tossudega linnaringile, sest muidu oleks kogu vettimine asjatu olnud.

A põhimõtteliselt võin väita, et käin peaministriga samas trennis :P Regulaarselt.

P.S. Andrusel puudus kiiver. Ai-ai, nii ei tehta!

P.P.S. Ja kui ma vaatasin Kroonikaid, kus on pahaaimamatult poes käivaid inimesi pildistatud - näitlejaid jt nn avaliku elu tegelasi -, siis ma sain aru, et mõni maniakk oleks raudselt oma mobiiliga higistavas A. A.-st pilti teinud ja selle mõnele ajakirjale viie sota eest maha ärinud... "Pildistasin kuulsust" või midagi sarnast. Seakari, mitte Tallinna raad :D

Sildid: , ,

22. nov 2009

Traditsioonilisele pühapäevasele jooksule minnes nägin peaministrit. Eesti oma. Mina tegin alles teist kilomeetrit, aga tema ilmselgelt oli lõpetamas. Lükkas rahulike paaristõugetega end väiksest tõusust üles, vaatas mulle kurja näoga otsa... Ja läinud ta oligi. Lootsin küll, et äkki teeb veel mõne ringi, aga võta näpust. Võib-olla talle ei meeldinud, et kergekas oli pühapäevaselt rahvast täis? Oh, ta peaks nägema, mis seal kevadel ja suvel sünnib, siis pole ruumi astudagi, pidevalt on hirm, et keegi rammib täie p...ga selga, mõni koer võtab säärest kinni.

Ahjaa. Turvameeskonda polnud näha lähedal ega kaugel. Nood peaksid nagunii olema väga väge täis tüübid, sest teatavasti on Andrus Ansip väga heas füüsilises vormis ning näitab võistlustel suurele osale harrastajatele kandu. Muide, erinevalt kõikidest teistest rullikute või rulluiskudega sõitjatest, keda ma täna - ja üldiselt igal pühapäeval näen - kandis herr peaminister kiivrit. Nii et kui keegi peaks täie p...ga talle sisse sõitma hämarduval teel, seal nimelt hoitakse ikka väga kõvasti tänavavalgustuse pealt kokku: üle kahe posti põlevad mingi seasilmad, siis rumalaks ta ennast ei põruta :)

Ei tea, kas see on ilmne liialdus, kui ma ütlen, et olin Andrusega koos trennis? Oh, ajad, oh, bussiliinid... Sellest, kuidas me ühe teise Andrusega suvel enam-vähem samal kombel trenni tegime, ma vist juba kunagi kirjutasin. Eesti on väike, onju. Kuigi... Kunagi aastate eest ühele Norra väikelinnale ja seal asuvale järvele jalgrattaga ringi peale tehes nägin rahulikult rullivat Frode Estilit.

Sildid: , ,

20. nov 2009

Loss

Annaalidesse, et 12. novembril vaatasin Vanemuise väikeses majas Hendrik Toompere lavastatus ja dramatiseeritud "Lossi". Tegemist Kafka krestomaatilise teosega, mis lavakunsti võimalusi arvestades üsna üllatustevabalt lavale seatud.

Tuntud näitlejad, tuntud ja tuttav lavakujundus (Ervin Õunapuu ). Maamõõtja osas Hannes Kaljujärv (kes siis veel?), Frieda Ragne Pekarev (varsti võib küsida umbes samamoodi, kuna Pekarevi kasutatakse ikka päris palju ja ikka ootuspäraselt), ohmoonipaar Artur ja Jeremias Markus Luik ja Martin Kõiv (no ma ei imesta!), muudes osades nagu ikka Kütsar, Saldre, Jaanovits, Jonas, Barabanštšikova, Adlased, lisaks nn uutena Soomets ja Mitt. Kuradi ootuspärased valikud. Nii ei saa eriti mööda panna (osatäitjatega), nii ei saa üllatuda (õnnestumistes). Nagu ma nädal hiljem veendusin - ruttan sündmustest ette -, siis need ongi nüüd Vanemuise näitlejad. Nemad teevadki teatri näo, kujundavad selle, mida vaataja mälestuskilluna koju kaasa võtab. Hetkel ma ei ole kindel, et mulle silme ees avanev pilt meeldib. Seda juba eelpool nimetatud põhjusel. Spieli on ka vähe näha, kuigi seda võinuks antud lavastuses kenasti eksponeerida. Näitlejad teevad oma tööd. Nagu Maxima kassapidaja, kes tõstab kassalindilt automaatsete liigutustega kaupu, ütleb summa, ulatab tšeki. Ma nägin laval samasugust tegevust, kusjuures hea tennindaja preemiat ma neile ei annaks. Ma nimelt ei kannata teatris seda, et mul ei lasta uskuda seda, mida näitlejad räägivad. "Linna" puhul uskusin ma aeg-ajalt Kaljujärve ja Kütsarit, aga neidki mitte pideva joonena, pigem harvadel hetkedel, mis agoonia vahel mingitki lohutust pakkusid.

Kavalehel on tsitaat Kafkalt: "Teater mõjub tugevamini ebatõelisi asju tõeliseks tehes." Teate, selles lavastuses ei tehtud midagi tõeliseks. Näitlejad käisid laval ringi, neil ei olnud mingit ülesannet, neil ei olnud mingit sõnumit, neil ei olnud seal midagi teha. Tegid oma sutsu ära ja edasi. Kehvemini läks neil, kes pidevalt laval pidid olema, kes ei saanud akside vahele kaduda ning seal lava turvalisuses end lohutada. Kahju oli Pekarevist, teine pingutas, higimull otsa ees, aga mängida pole midagi. Ainult groteskne kõnd vetruvatel "kontsadel" suudab köita näitlejat ennast ning hetkeks ka publikut. Muid ülesandeid justkui ei olegi antud. Kaljujärv ja Kütsar vanade kaladena üritavad laialt liueldes välja ujuda ning mõlema pagas on nii suur, et see neil peaaegu õnnestubki. Kahjuks ei saa aga näitlejad tühja koha peale ponnistama hakata, nemad üksi ei ehita, keegi oleks pidanud siiski planeerima, mõõtma, joonised tegema, kontrollima, luba taotlema jne. Luik ja Kõiv üritavad ka publikut köita. Publik tänuliku lambakarjana läheb liimile, inimesed otsivad vägisi neid kahte, sest nad ju alguses tegid nalja (Artur ja Artur, hahaa). Seega otsitakse paaniliselt põhjust, et veel naerda. Kuna näitlejatel suurt midagi teha ei ole, siis nad üritavad publiku tungivale soovile vastu tulla. Nad on head poisid, pole üldse kadedad, nii et saalitäis saab veel veidi kõõksuda.

Ahjaa. See ei ole naljaka sisuga lavastus. See on kuradi diip lugu, mida lavale on hakatud seadma. Kahjuks seati vaid lugu sinna, diip osa jäi kuskile mujale. Püha bürokraatia võiks ju olla aktuaalne teema, aga antud lavastuses seda esile ei seatud. No okei. Ma korra juba trükkisin siia ühesõnalise hinnangu, aga kustutasin samas selle ära. Ma tahan mõista, mitte hukka mõista ning seetõttu jätan kohtuotsuse välja kuulutamata. Mis ei tähenda, et midagi oleks paremaks muutunud. Ei.

Aga noh, nad said vähemalt kostüüme järgmiseski uuslavastuses kasutada - ülikonnad ju ei aegu!

Sildid:

18. nov 2009

Isale Toompeale kaasa

Traditsiooniliselt on eestlastel ikka isad andnud lastele ellu kaasa oma väärtuslikud õpetussõnad. Tänapäev on aga nii kahtlane ja kiiresti muutuv, et lapsed peavad isasid õpetama.

Mina panus eilsest, kui kuulsin, et põllumehed hakkavad Toompeale tungima koos väikeste visside ning sõnnikuharkidega.

* Panna selga puhtad ja korralikud riided (mitte kasutada neid tööl kantavaid kaheksakümnendatest pärit olevaid, kuigi need on puhtad ja terved).
* Panna suhu oma valehambad (pole midagi masendavamat kui hambutu maamees).
* Mitte juua linna sõites, kuna nii võib ju täis jääda (tee maalt linna on teatavasti pikk).
* Juua siis, kui tagasi koduteel ollakse (maamees võib ju linnaskäigu puhul ikka vaikselt tipsutada).
* Mitte sõita oma autoga (parkimine on kuradi kallis ja eeskirjad on ka linnas naa keerulised).
* Mitte ronida sinna, kus on kõige suurem tropp rahvast, kuna suure tõenäosusega on seal varsti ka kaameramees, kelle eesmärgiks on saada "hea" kaader ehk kujutada oma objekti huvitavalt (nt hambutu, räpase ja lollina).
* Mitte vastata "rahvameeste" (nt Peeter V. ja teised toredad reporterid "sõbralikes" telesaadetest) toetavatele küsimustele.
* Mitte ennast üles kütta, kuna tõenäoliselt on tähtsatel poliitikutel mujal pakilisi toimetusi, nii et maamehed ei näegi neid.
* Üldiselt on targem koju jääda, kuna nõudmisi eniveis keegi ei rahulda, ülemus on meeleavaldusel ning seega saab töö "üle lasta", kuid palga siiski välja võtta.

Proua ema lubas isale kõik edasi öelda, kuigi pärast minu asjalikke mõttekäike avaldas ta arvamust, et paps ei viitsigi sellest jampsist osa võtta.

Ma igaks juhuks uudiseid ei vaata, sest kindlasti on seal mõni nende küla (või mõne muu väikse Eesti küla) mees, kellele õpetussõnu linna kaasa ei antud.

Sildid: ,

14. nov 2009

Loen jälle

Laupäevad on ainsad päevad, kus ma täiesti rahulikult ja süüdimatult loen. Ehk siis enne voodist tõusmist juba nina raamatus, siis ajalehed ja jälle raamatud. Eelmisel laupäeval tegin ma midagi muud - mida, ei mäleta... Üleeelmisest võlg ja muidugi on tänane päev :)

Jeanette Winterson "Apelsinid pole ainsad viljad"
on, nagu vahetult enne seda loetud "Hea uus ilm", sigahea raamat. Krabasin need paarisrakendina Rahva raamatust kaasa ning lugeminegi läks samas taktis. Ehk siis silmade ees jooksis üsna detailselt taas kord film, kus iga sekund täis võltsvagadust, siirast arusaamatuses pilku ning võitlust olematute deemonitega. Wintersoni raamatu eessõna annab võtme lugemiseks, suunab rajale, kust kõrvale enam ei hälbi. Elades ühiskonnas, milles pealtnäha pole tabusid, kuid peidus pinna all on neid kuradi palju ning elatud aastad on õpetanud neid rahule jätma, nendega arvestama, on Wintersoni raamat eriti tähenduslik. See näitab, kuidas teadmatusest võib saada teadlikkus, kinnisilmsus võib olla heade kavatsuste loomulik osa, kuid samas laseb siiski mõelda, kas selle taga pole omakasupüüdlikkust või tahet kellelegi millegi eest kätte maksta...
Hinnang 10/10 (See on raamat, mida tuleb üle lugeda. Tõsiselt.)


Veiko Märka "Lendas üle marmortahvli"
on suvest saadik olnud lugemisel, viimasel kahel nädalal kasutasin seda unerohuna ehk niikui selle kätte võtsin, tabas mind kolossaalne uni. Jõudsin igal õhtul umbes neli rida lugeda, enne kui aru sain, et ma juba magan. Algul tundus see raamat isegi vaimukas, aga ühel hetkel tüütas see kohutavalt ära ning ühtki naeruturtsatust esile ei kutsunud. Kuna ma olen väga järjekindel inimene, siis ma lugesin selle täna hommikul siiski lõpuni :) Märka lood Eesti Ekspressis on vaimukad, aga sellesse raamatusse kokku topituna olid need tüütud ning mittemidagiütlevad. Ma päris täpselt ei tea, kas asi oli punnitatud huumori suure kontsentratsiooni tõttu nii või oli põhjus kuskil mujal. Kasutatav nt gümnaasiumis on kolme põrsakese osa - päris osavalt erinevaid stiile kokku klopsitud. Mõtlesin, et müütilist muistendit võiks isegi lastele tsiteerida, eeldusel muidugi, et nad konteksti valdavad.

Hinnang 4/10 (Ma siiralt lugesin seda kuude kaupa ja see kuulub nende teoste hulka, mille eest ma paar nädalat tagasi raamatukogus olin sunnitud 90 krooni viivist maksma. Laksan: mõttetu.)

Aarne Ruben "Lugusid Anveltist ja Kingissepast"
kuulub ka nende ilmselgelt väärtuslike raamatute hulka, mille eest viivist võetakse, aga mida keegi peale minu lugeda pole tahtnud... Igatahes olin ma sunnitud võtma sealt vahelt järjehoidja ja otsast peale lugema hakkama, kuna ma ei mäletanud, millest see õigupoolest rääkis. Lookesed revolutsioonilisest Eestist, tegelastena figureerisid need, keda pealkirjaski mainitakse, kõrval terve hulk muid kabajantsikuid. Esimene lugu oli lõppkokkuvõttes kõige parem, seal tegelased mu meelest jälgitavad, kõrvallood lõpuni viidud (tüdruku tädi, austaja, tehases kohatud vahetusevanem jt). Ilselgelt ei suuda ma hetkel vastu võtta meeletult nimesid ja muud kõrvalinfot, kuigi ma sain aru, miks neid joonealuseid märkusi tarvis oli - tuleviku tarvis tehtud märkused, mis näitasid, et ükskõik kui palju inimene ka ei pingutanud, revolutsioonile väärtuslikke tegusid ei teinud, lõpuks oli ta saatus ikka sama - surm, kuna ta "reetis" põhiväärtused. Stalin Tallinnas oli kenasti portreteeritud, loo lõpus olevad nn after katkendid olid head. "Detsembrikuumus" tuli meelde, kahjuks. See ei olnud hea film.

Hinnang 5/10 (Kaua loetud, mitte eriti kaunis, aga samas jälle uus Eesti kirjanik kirjas.)

Siia taustale võiks lugeda Postimehest Jelena Skulskaja artiklit.

Sildid:

8. nov 2009

Ürgmees

Esmaspäeval, 2. novembril istusin (lõpuks!) Vanemuise väikeses majas maha ja ootasin nabani nalja. Selles mõttes, et Jan Uuspõllu ja Monoteatri lavastusest "Ürgmees" olen ma kuulnud juba aastate kaupa, pileteid samuti jahtinud rohkem kui ühel korral. Nalja saigi, kas nüüd just nabani, aga parasjagu küll. Muidugi stand-up komöödiatesse on sisse kirjutatud, et publiku irvitab, aga kahjuks on alati publikus mõni idioot, kes nii ennastunustavalt irvitab, et teistel naer kõrri kinni jääb. Nii ka sel korral ning see persoon - naisterahvas - istus mulle suhteliselt lähedal, nii et mu kulm oli vahepeal ikka üsna kortsus.

Etendusest. Kõik keerles küsimuse ümber, miks naised väidavad, et mehed on sitapead ning vastusena pakkus Jan, et naised ja mehed on erinevate kultuuride, keelte ja kommetega ning on sellistena eksisteerinud juba ürgajast peale. Ürgmees, keda pealkirjas mainitakse on siis Jani alter ego (mida fraasi!), kes aeg-ajalt pead tõstad, käteräti laokile jätab, telekapuldiga kanaleid surnuks laseb, võileibu mugib ning koristada ei oska.

Jan on väga hea näitleja ning üksinda laval seista ning justkui iseenda nimel rääkida - tegelaskuju Jan - on ilmselgelt keeruline. Aeg-ajalt tundus, nagu vaataks näitleja punlikust mööda, st väldib mõtet sellest, et ta üksi seal seisab, aga see ei häirinud (väga), kuna vaadata-kuulata oli palju. Ma ei tea, kas asi on minus, aga mul oli alguses kole keeruline kuulata, Jan rääkis väga palju ning kiiresti, teise vaatuse ajal olin tema tempoga juba enam-vähem harjunud, aga ikka sattus sisse selliseid kohti, kus oleks tahtnud öelda, oot, misse nüüd oli... Kui etendus läbi sai, selgus, et näitleja oligi kiirustanud, kuna etendus lõppes umbes 15 minutit varem, kui välja kuulutatud. Noh, umbes nii et tal vaja Tallinna bussile kiirutstada :) (Ja ma ei pillu siin mingeid suvalisi mõtteid, kunagi ammu Draamateatris oli samamoodi, et etendus lõppes varem ära ja kui me viinapoodi jõudsime, oli üks peaosalistest seal juba ees, et end tankida ja siis trammile kiirustada, laupäeva õhtu oli...)

Monoteater kava ei olnud valmis meisterdanud - millest on äärmiselt kahju, sest mulle väga meeldib endale ülehinnatud paberit koju kokku vedada... Lava oli äärmiselt lihtne, nagu stand-upides ikka, lavastuslikkust oli suhteliselt tagasihoidlikult (Mati Unt/ Andrus Vaarik), pigem oli ikkagi keskmeks näitleja ja tema väljendusvahendid, eelkõige hääl, intonatsioon, miimika, keha.

Vaata seda ja seda

Aitäh K.-le, kes teatrisse kutsus!

P. S. Mul on üks naiskolleeg, kes kunagi rääkis oma muljetest ning kui ma laval Jani vaatasin, tuli see mulle väga selgelt silmade ette. K. K. on väga hea parodeerija, eriti hästi oskab rullnokka teha :D

P. P. S. Deja vu hetki oli ka ja mitte vähe.

Sildid:

1. nov 2009

Oktoobrikuu jooksud

Nagu ma septembri kokkuvõtteid tehes arvasin, siis oktoober on üks nutune kuu. Statistika näitab, et treeningkordi kogunes 8, mis iseenesest ei ole ju paha, aga kvaliteediga on tõsiseid probleeme. Järjekindlusega ka. Olen leidnud sada vabandust, miks ei saa ühel või teisel ajal joosta. Ma tõesti ei saa aru, kust see aeg peaks tulema.

Nisiis. 8 korda, 451 minutit, 75,2 km. Viimane näitaja ongi see, mis mind kõige rohkem kurvastab - võrreldes augusti ja septembriga olen "ära andnud" pea veerandi oma treeningmahust. Keskmine kiirus on 5,59 minutit kilomeetrile, mis samuti on kuude kaupa langenud. See, et enesetunne võrreldes septembri lõpuga on paremaks läinud, ei lohuta eriti. Ahjaa. Treeningpäevik muide näeb välja selline, et kaks nädalat olid sellised, et tegin vaid kord nädalas lühikese jooksu, kuu alguses ja lõpus jooksin kolm korda nädalas. Seega ma ei teagi, kas ma mingist trennist enam saan rääkida. Pigem mingi hektiline tõmblemine ja stressi maandamine kord nädalas, aga eks seda ole ka vaja, nii et võtan veel rahulikult asja.

Eile lugesin paar tundi igasuguseid nõuandeid, muu hulgas ka seda, kuidas talveperioodil jooksmist siiski jätkata/ treeninguid mitte katkestada. Täna on 1. november ja sellega võiks justkui hooajale joone alla tõmmata, aga ma veel ei kipu seda tegema. Praegu on küll juba miinuskraadid ja maa valge, aga ma miinuskraadidega veel õue pole sattunud. Võib-olla homme hommikul teen väikse sutsaka, küll siis on näha, kui tark mõte see on. Tahaks ikka joosta.

Soetatud... sokid (ma tean, et sokid ei jookse minu eest, aga pehmem on ikka).

Sildid:

Lugesin

Eelmisse nädalasse jäävad Elmar Emu Saarniidu "Presidendi meister" ja Aldous Huxley "Hea uus ilm".

Emu raamatut lugesin suvise kohtumise mõjul, ühel paljudest raamatukogus käikudest tuli see teos meelde ja nii sai ta endale koju toodud. Tegemist hea memuaarikogumikuga, kus on oma väljapeetud stiil, kenasti toimetatud tekst - ma kartsin ausalt öeldes, et leian sealt halvakvaliteedilise eesti keele. Kena raamat, kus palju pilte ja keskendutud teatud ajale. Mulle tundub, et mälestusi kodu-Eestist ja ajast enne ühendriikidesse minekut oli proportsionaalselt rohkem kui USA elu, kuigi seal elatud elu on aastates pikem olnud. Ilmselt tegi Emu valusad valikud, võib-olla pidas silmas oma perekonna privaatsust. Ma olen korduvalt mõelnud, et mälestusraamatu autor peab väga hästi tunnetama seda piiri, millest ta üle ei lähe, et mitte teha haiget, ülekohut, mitte lahmida või mõjuda naeruväärsena. Emu raamatut lugedes sain ma aru, et tema ei häbene midagi, meelega haiget ei tee, kuigi ilmselt on neid, kes solvuvad. Emul on olemas põhjendus, miks ta üht või teist asja mainib või mainimata jätab. Vanus ja elatud elu on kõige õigemad põhjendused lause kirjapanekuks või sellest hoidumiseks. Lugesin Emu mälestusi üsna pika aja vältel - muud tegemised tulid vahele - ja kogu aeg oli väga helge tunne. Mitte seetõttu, et Emu oleks kirjutanud roosamannast ja pudrumägede maailmast, vaid seetõttu, et ta igas olukorras jäi iseendaks, suutis olukordi kainelt hinnata, võtta olemasolevast parim ja edasi minna, ilma et kellelegi meelega haiget oleks teinud. Ma ei tea, võib-olla on ta oma elu tagantjärgi ilusaks kirjutanud, aga hästi ei taha seda uskuda. Emu ongi läbinisti positiivne, isegi siis, kui ta peab tegema nn halva otsuse. Ma ei taha muutuda läägeks, aga pean veel kord märkima, et Emu on äge! Ta kuulub nende inimeste hulka, kellest on alati hea meel kuulda.

Hinnang: 9/10 (ei hinda ilukirjanduslikkust ega elu, vaid hästi jutustatud lugu).

"Hea uus ilm" sattus mu ette raamatupoes, kui K. juurde sõiduks raamatut otsisin. Punane sari on hea - olen vaid korra pettunud, aga kes vana asja ikka meelde tuletab. Igatahes umbes teisel lehel tulid fläshid filmist ja nii ta läks. Lugemisprotsessi ajal jooksis silme ees üks raamatu ainetel tehtud film, ma ei tea täpselt, mis aasta film see oli, kes seal mängisid, millal ja kus ma seda nägin. Õrn mälestus on sellest, et elasime sel ajal veel vanas kohas, mis tähendab, et nägin filmi enne 11. sünnipäeva. Mine võta kinni, aga see polegi oluline. Või pisut on, kuna lugemise ajal filmi "vaatamine" oli minu jaoks kummaline kogemus. Ma teadsin detailselt, mida Lenina teeb või ütleb, kuidas Metslane reageerib, millised on alfad, beetad, deltad jt. Huxley utoopiline ühiskond oli silme ees ja kõrvade vahel, kujutlusvõime ei olnud pärsitud, vastupidi, see oli elav, tõi välja erinevaid värve ja varjundeid. Utoopilise maailma idee - nagu "1984" - ei ole midagi uut, aga kui teos on hästi kirja pandud, siis tabas see mind lugejana taas üsna võimsalt. Emadus, isadus, unustusse põgenemine, tehislik elu ja emotsioonid, üleplaneeritus, ühetaolisus... Kõlab nagu globaliseerumine?

Hinnang: 10/10 (see on sigahea).

Sildid: