Up there...
Midagi ausalt ära rääkida ei olegi. Midagi üles tunnistada ei ole samuti. Lihtsalt on olnud kiire, sündmusterohke, kuid äärmiselt kosutav nädal. Reedel andsin põrguinglitele tunnistused ning tundsin, et tegelikult on mul kahju seda teha. Selles mõttes, et nad olid täitsa talutavad. Võib-olla minu tolerantsus tuleneski teadmisest, et tuleb vaheaeg, aga tahan mõelda, et asi polnud selles. Viimase kuu aja jooksul sai rämedalt joostud-räägitud ning tulemused olid üle ootuste head. Esmakordselt sain öelda, et headele ja väga headele tulemustele õppis rohkem lapsi kui mitterahuldavatele. See juba on midagi, eks! Ise olin suht rahul. Kuigi järgmise aasta lõpus ma enam mitterahuldavatega rahul pole. Kuigi tean, et neid tuleb. Saavad ju pägad endale mõned uued õpsid ning teadupoolest on vähemalt üks neist nii-nii range, et mul tõusevad ihukarvad sellele mõeldes püsti.
Mis ma sest ikka. Põrguinglid tegid 100% eksami ära, jälle oli põhjust rõõmustada :)))) Minu aines olid mõned kesised tulemused ka, aga midagi katastroofilist õnneks polnud, täpselt samasugune edukus kui eelmisel aastal, aga siis sai üks tüüp MRi, nüüd ei saanud keegi.
Reedel sain üllatuse osaliseks, mida ma oodata ei osanud. Üllatusi, näh, ei oodatagi, muidu need poleks enam üllatused. Sain nimelt tänukirja, millesse ma ei osanud kuidagi suhtuda ning ausalt öeldes olen üritanud välja mõelda MISMÕTTES. Seni pole veel välja mõelnud. Kui lõpuni aus olla, siis natuke see nagu kergitaks kõrvust. Samas... Saan täiesti aru, et asi ikka päris nüüd seda väärt vist ikka pole. Selles mõttes, et on teisi tüüpe, kes asja rohkem hinnata oskaks ja ilmselt seda ka väärt oleks. Olen üsna kindel, et see tekitas palju küsimusi ning mõneski protesti. A mul suva. Mina tean, kus on piirid, võimete omad, ning üle oma varju hüpata ei kavatse. Olen, nagu olen.
Haa. Uusima ilmakodaniku nimi on EMMA. Nii tahaks ninnu-nännutama, aga peab veel tööl olema. Kuukene kannatust ja siis saab nännutama. Siis ta ehk ei ole enam nii pisike ka, et kohe katki läheb, kui teda puudutada. Eelmisel nädalavahetusel käisin teda vaatamas ning tegin päris palju pilte ka. Kunagi ehk panen mõne üles, aga võib-olla mitte. Hoian endale :)
Jaa. Tänase päikesise ilma tõttu olen täiesti ära põlenud ning üle väsinud. Lugesin "Kalle Blomkvisti" ja "Kalle Blomkvisti ohtlikku elu", oli tore! Lapsepõlv tuli meelde. Ja nüüd poen teki alla koos mõne muu raamatuga.
"Elu on ikka seilkus!"
P.S. Mu paremal jalal on sinjakkide rida, sest 50 kilo koera jooksis mulle eile otsa. Samas pean vist ennast tänama, et eest ära liikuma hakkasin, sest muidu oleks mõni teine koht ka väga-väga valus. Koerad on sutsu lollid loomad :P
Mis ma sest ikka. Põrguinglid tegid 100% eksami ära, jälle oli põhjust rõõmustada :)))) Minu aines olid mõned kesised tulemused ka, aga midagi katastroofilist õnneks polnud, täpselt samasugune edukus kui eelmisel aastal, aga siis sai üks tüüp MRi, nüüd ei saanud keegi.
Reedel sain üllatuse osaliseks, mida ma oodata ei osanud. Üllatusi, näh, ei oodatagi, muidu need poleks enam üllatused. Sain nimelt tänukirja, millesse ma ei osanud kuidagi suhtuda ning ausalt öeldes olen üritanud välja mõelda MISMÕTTES. Seni pole veel välja mõelnud. Kui lõpuni aus olla, siis natuke see nagu kergitaks kõrvust. Samas... Saan täiesti aru, et asi ikka päris nüüd seda väärt vist ikka pole. Selles mõttes, et on teisi tüüpe, kes asja rohkem hinnata oskaks ja ilmselt seda ka väärt oleks. Olen üsna kindel, et see tekitas palju küsimusi ning mõneski protesti. A mul suva. Mina tean, kus on piirid, võimete omad, ning üle oma varju hüpata ei kavatse. Olen, nagu olen.
Haa. Uusima ilmakodaniku nimi on EMMA. Nii tahaks ninnu-nännutama, aga peab veel tööl olema. Kuukene kannatust ja siis saab nännutama. Siis ta ehk ei ole enam nii pisike ka, et kohe katki läheb, kui teda puudutada. Eelmisel nädalavahetusel käisin teda vaatamas ning tegin päris palju pilte ka. Kunagi ehk panen mõne üles, aga võib-olla mitte. Hoian endale :)
Jaa. Tänase päikesise ilma tõttu olen täiesti ära põlenud ning üle väsinud. Lugesin "Kalle Blomkvisti" ja "Kalle Blomkvisti ohtlikku elu", oli tore! Lapsepõlv tuli meelde. Ja nüüd poen teki alla koos mõne muu raamatuga.
"Elu on ikka seilkus!"
P.S. Mu paremal jalal on sinjakkide rida, sest 50 kilo koera jooksis mulle eile otsa. Samas pean vist ennast tänama, et eest ära liikuma hakkasin, sest muidu oleks mõni teine koht ka väga-väga valus. Koerad on sutsu lollid loomad :P
Kirjutas Kriux kell 11:36 PM
