Õnn on õitsvates õunapuudes, õnn on lapse puudutuses... Kunagi aastaid tagasi pidi Kessu herr Ehala käsul kirjutama kirjandi teemal "Õnn". Mäletan üsna hästi, kuidas me aelesime tema Koidu tänava kodus voodites ning naersime iga lause peale, mis paberile sai manatud. Ikka alustuseks "Õnn on..." ja siis pikk bla-blaa sinna lõppu. Herr Ehala leidis, et asjas on mõte sees. Siis me avastasimegi vist, et saame koostöös asjad päris hästi tehtud :) Mis edasi tuli, sellest ajalugu vaikib, kuigi meie mõlema õpinguraamatutes ilutses kena hinne ühe hullumeelse semestri jooksul läbi töötatud ja kokku kirjutatud töö tulemusena.
See õnne-lugu tuli mulle just meelde, kui trepile oma viimast sigaretti tõmbama läksin. Õues on juba hämar, aga ikkagi maa valendab. Õunapuuõitest. Natuke kurb ja samas hea tunne. Kuidagi mõttetuna tundub puhkeda õide selleks, et neid õisi siis iga tuulehooga laiali paisata. Kuigi - õielehed ei paisku, need liuglevad-libisevad aeglaselt-aeglaselt maa peale.
******
Vapustus of the närvi tabas mind täna 8.22 matemaatikaklassis, kus pägad proovikat tegid. Ma pidasin vastu täpselt pool tundi ja tõusin siis püsti, soovisin neile õnne, et nad nii "kenasti" tööd teevad ja läksin minema. Ühesõnaga, enesepettus ruulib täiega. Mõttetu. Kui ma lõpuni aus olen, siis meil 9. lõpus ütles ka mateõps ühe ülesande ette enne, kui eksamiruumi sisenesime, aga noh, selle lahenduse pähe-põue ajamine oli juba iseenda teha. Need loodavad, et taevamanna kukub neile eksamiruumis pähe. Muud varianti ma lihtsalt ei oska seletuseks pakkuda, sest see, mis toimus, oli ikka masendav. Ma igatahes andsin oma arvamuse neile ainetunnis teada, nad nagu ehmatasid ja solvusid. Tõmbasin piiri ja ütlesin, et ma seda ei kavatse eksamil ületada. Kõik on nende enda teha. Vuh, võdin tuleb peale, kui sellele mõtlen.
******
Btw. Raamatusoovitus kulub ära. Noortekaid ja lastekaid enam ei taha. Ulmekad ka ei tõmba eriti, pigem juba midagi toredat (elulood, ajalugu etc NB! isegi krimi ja naistekad tunduvad praegu suht jammid, kui arvestada, et olen 50-100 lastekat-noortekat õppeaasta jooksul läbi lugenud :P) Viiendikud rõõmustavad mu südant, muide. Üks teeb järgmisel nädalal esitluse Kivastiku näidenditest, üks räägib Ita Everi portreeraamatust ning Liisakene küsis, kas ma tahan "Timm Thalerist" või "Krabatist" esitlust :) Jammi. Tõotab väga põnevaid tunde, ma ootan juba pikkade silmade ja kikkis kõrvadega, sest äkki ikkagi satub sekka midagi sellist, mida endalgi tasuks lugeda. Iroonia on muidugi selles, et pean neile tegema valmis järgmise aasta kohustusliku kirjanduse nimekirja ning hetkel on seal ainult kaks kindlat raamatut, mida ma ise kooli ajal eriti ei armastanud - lugemisisu tapjad oleks vist õige termin siinkohal. "Tasuja" ja "Pal tänava poisid". Öka, aga mis sa ikka hädaga ära teed. Igatahes otsustasin just, et 9 raamatu asemel loevad nad järgmisel aastal... 11! See tähendab iga kuu 1 raamat nimekirjast ning septembris ja mais lisaks vabalt valitud teos! Oi-oi, mis lapsevanemate poolt jälle tulema hakkab, nutt ja hala, revolutsioon!
******
Es ist Zeit.
See õnne-lugu tuli mulle just meelde, kui trepile oma viimast sigaretti tõmbama läksin. Õues on juba hämar, aga ikkagi maa valendab. Õunapuuõitest. Natuke kurb ja samas hea tunne. Kuidagi mõttetuna tundub puhkeda õide selleks, et neid õisi siis iga tuulehooga laiali paisata. Kuigi - õielehed ei paisku, need liuglevad-libisevad aeglaselt-aeglaselt maa peale.
******
Vapustus of the närvi tabas mind täna 8.22 matemaatikaklassis, kus pägad proovikat tegid. Ma pidasin vastu täpselt pool tundi ja tõusin siis püsti, soovisin neile õnne, et nad nii "kenasti" tööd teevad ja läksin minema. Ühesõnaga, enesepettus ruulib täiega. Mõttetu. Kui ma lõpuni aus olen, siis meil 9. lõpus ütles ka mateõps ühe ülesande ette enne, kui eksamiruumi sisenesime, aga noh, selle lahenduse pähe-põue ajamine oli juba iseenda teha. Need loodavad, et taevamanna kukub neile eksamiruumis pähe. Muud varianti ma lihtsalt ei oska seletuseks pakkuda, sest see, mis toimus, oli ikka masendav. Ma igatahes andsin oma arvamuse neile ainetunnis teada, nad nagu ehmatasid ja solvusid. Tõmbasin piiri ja ütlesin, et ma seda ei kavatse eksamil ületada. Kõik on nende enda teha. Vuh, võdin tuleb peale, kui sellele mõtlen.
******
Btw. Raamatusoovitus kulub ära. Noortekaid ja lastekaid enam ei taha. Ulmekad ka ei tõmba eriti, pigem juba midagi toredat (elulood, ajalugu etc NB! isegi krimi ja naistekad tunduvad praegu suht jammid, kui arvestada, et olen 50-100 lastekat-noortekat õppeaasta jooksul läbi lugenud :P) Viiendikud rõõmustavad mu südant, muide. Üks teeb järgmisel nädalal esitluse Kivastiku näidenditest, üks räägib Ita Everi portreeraamatust ning Liisakene küsis, kas ma tahan "Timm Thalerist" või "Krabatist" esitlust :) Jammi. Tõotab väga põnevaid tunde, ma ootan juba pikkade silmade ja kikkis kõrvadega, sest äkki ikkagi satub sekka midagi sellist, mida endalgi tasuks lugeda. Iroonia on muidugi selles, et pean neile tegema valmis järgmise aasta kohustusliku kirjanduse nimekirja ning hetkel on seal ainult kaks kindlat raamatut, mida ma ise kooli ajal eriti ei armastanud - lugemisisu tapjad oleks vist õige termin siinkohal. "Tasuja" ja "Pal tänava poisid". Öka, aga mis sa ikka hädaga ära teed. Igatahes otsustasin just, et 9 raamatu asemel loevad nad järgmisel aastal... 11! See tähendab iga kuu 1 raamat nimekirjast ning septembris ja mais lisaks vabalt valitud teos! Oi-oi, mis lapsevanemate poolt jälle tulema hakkab, nutt ja hala, revolutsioon!
******
Es ist Zeit.
Kirjutas Kriux kell 11:26 PM
Minu kirjanduse õpetaja ei suutnud meid aastas üle paari raamatu läbi lugema panna, nii siis juhtuski, et "Tasujat" ei lugenud vist enamus rohekm kui mõni leht. Kaasaarvatud mina. Järgmine suvi tekkis aga olukord, kus "Tasuja" oli umbes ainus kättesaadav raamat mitme nädala jooksul, ning eks oli mul ka mõnevõrra piinlik, et ma pooleli olin jätnud - nii ma lugesingi selle läbi. Lugesin läbi, ja sellest sai üks minu lemmikraamat. Siin on ainult see probleem, et ega see eriti lohutav ei ole, ma olen pigem erand kui reegel.