Another day in hell...

Ma olen väsinud. Väsinud mõttetust võitlusest tatiga, kes ei saa aru, milleks tal on vaja põhiharidust, milleks tal on vaja sooritada lõpueksam. Ma arvan, et mu sõnad lähevad täide ja see tatt saadab mulle veel kapid peale - sellised kiilakad. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nii ükskõikne olla. Mille peale ta loodab? Noh, elus võib ju kõik hästi minna ja tore, kui läheb, aga kas on palju loodetud, et ta ise sellele pisut-pisut kaasa aitaks??? Fuck, ma ei saa aru... Konkreetselt oli täna tunne, et hakkan selle ühe idioodi pärast klassi ees nutma. Mul on alati võimalus ta minema saata, aga siis ta raisk ei tee ju eksamit ära! Seega nokk kinni ja saba lahti. Ma lähen homme tööle ja enam ei nimeta ta nime, mul on ükskõik, kas ta on olemas või ei ole. Ma kavatsen enda nimekirjast ta ära kustutada, tehku, mis tahab. Vastik. Tegelikult see polegi lapse vastu suunatud, see on selle tegevuse vastu, mida ta teeb.

******

Ma olen külmetunud ning mu meeleolu on mitte nullis, vaid miinustes. Ebanormaalne. Ma tahan oma juuksed ära lõigata, et saaks murekoormast lahti. Eelmisel aastal see toimis, kas ka sel aastal? Mine tea, igatahes olen ma nii väss, et üldse ei imesta, kui nüüd lõpuks haiguslehele pean jääma. Eilsest ülipositiivsest meeleolust on alles mull. Mälestus, mis tänase ülimegagigasita päeva juures tundub irvitava ideaalina, mille endale suures pinges kujundasin. Ja nüüd peaksin olema vähem irooniline ja sarkastiline. See lihtsalt pole võimalik. Ole normaale.
Ma kavatsen magada. Kuueni hommikul ja siis välja mõelda, mida oma edasise eluga peale hakata. Kuigi - kui seda nädalat ei arvesta, siis kolm nädalat veel. Kolm kannatustenädalat. Kas mul jätkub kannatlikkust? Ei tea, peab lootma.