1. mai!
Täpselt kuu aega on veel jäänud kaheksanda klassi lõpuni. Kuidagi naljakas on jälle kaheksandas olla :) Tegelikult on küll kamp teismelisi, mitte mina, aga mulle tundub, et mu empaatiavõime on hetkel erilises kõrgpunktis, nii et kannan laste tunded endale üle. Seega lõpetame kaheksandat klassi. Sellele eelneb tasemetöö füüsikas - kolme nädala pärast ja siis üleminekueksam ja matemaatika tasemetöö. Paljuvõitu? Kas teile ei tundu? Meenutades 15 aasta tagust aega, siis mina tegin ainult vene keele eksami, sain "4" ja olin suhteliselt õnnelik. Maailm oli ilus ja hea, vaatamata kolmehunnikule tunnistusel, plaanideta suvele, ärajäänud klassieksukursioonile. Nüüd on kõik teisiti. Ärevad ajad, mis ajavad kihevile kihistavad plikad, pika mõtlemisega noorhärrad ning lolle nalju tegevad põrguinglid. Igatahes olen ma pidanud maha kolm arenguvestlust - jajah, eelmisel aastal oli selle aja peale neid tehtud 11... Kaks on veel kokku lepitud ning ilmselt paar tükki teen veel. Ma arvan, et 7 on see arv, milleni võiks jõuda. Seda enam, et sügisel algab see trall otsast peale. Ma tean, et mõned lapsed mõtlevad, miks just mina, aga nojah. Üks lapsevanem küsis, kas kõigiga peetakse vestlusi ja ma pidin talle ütleme välja tõe. Et vestlen nendega, kes pole suutnud otsustada, mis neist edaspidi võiks saada. Mis tähendab, et planeerime siin koos põrguinglite tulevikku. Selles pole ju midagi halba? Soovis neid mõtlema panna, pean silmas.
******
Siinkohal pean tegema kõrvalepõike. Proua ülemus on pannud netti välja kuulutuse, et otsib uut õpetajat. Ma päris täpselt ei tea, kas lisaks või kellegi asemele, aga mul on plaan seda küsida. Mu meelest on ausus ja otsekohesus vägagi teretulnud nähtused, omadused, mida ma alati olen pidanud positiivseteks, seega käitun nii, nagu õigeks pean. Ehk küsin otse. Ei tea, kas on see hea või mitte, aga kuskil on piir ja minu piiriks on ausus.
******
Aa. Üks mu laps sai mingil konkursil eripreemia. Laps ise oli täitsa kihevil ja olgem nüüd ausad, mina ka. Eelmisel aastal, kui Liina eripreemiad sai, ma nagu seda ei tundnud. Liina puhul oli ilmselt asi selles, et teda ei tulnud õpetada ja juhendada, tema tegi justkui kõike ise. Ja tunnustuse korral tundsin hoopis piinlikkust, et keegi mulle ütles well done. Kuigi Annely olümpiaadil käigu ajal ma juba tundsin väikest värinat. Ennast olin juba sinna sisse pannud. Kui ennast kuskile anda, siis vist peabki nii tundma. Ja see on põhjus, miks ma esmaspäeval saatsin 12 tööd presidendi esseevõistlusele - enda tööd ei jõudnudki kirja panna, kuigi mõtteid olin mõlgutanud väga kaua - ning eile lastekaitseliidu kirjandivõistlusele 5 tööd. Eile just mõtlesin välja, et kui tahan, et lapsed midagi silmapaistvat saavutaksid, siis esialgu peame rõhuma kvantiteedile. Hiljem juba kvaliteedile. Arvatavasti loksuvad asjad ise paika ning tegijad selekteeruvad iseenesest välja. See pole muidugi mu eesmärk. Eesmärk on panna neid armastama lugemist ja kirjutamist. Või siis natuke nõrgemate õpilaste puhul - võtta ära hirm teksti ees. Kirjutatud ja kirjutatava teksti ees. Need on ju üksnes sõnad, eks. Võivad haiget teha, ent samas usun hea sõna võimu ning arvan, et nende põhieesmärk on siiski muuta maailma arusaadavamaks ning kodusemaks.
******
Aususest rääkides avastasin taas, et olen lõpuni lojaalne. Lojaalne sõpradele ja kodumaale. Ma ei taha pikemalt peatuda eelmise nädala sündmustel teatud linnas teatud mäel teatud sõduri ümber, aga lühike kõrvalepõige küll. Minu esimene emotsioon - räägitakse, et see pidavat see kõige õigem olema - oli kohutav pettumus. Ma pettusin iseendas. Selles, et diilisin olukorda vägagi natsionalistlikult, tekkis tunne, et nüüd on sündinud marurahvuslane. Rääkisime kodus rongidest, mis peaks ida poole sõitma hakkama. Nüüdseks oleme kõik maha rahunenud. Mis olnud, see olnud, pole mõtet riidu kiskuda, sest peame kõik - erinevatest rahvustest ja erinevate tõekspidamistega inimesed - mahtuma loetud ruutkilomeetritele. Me peame sellega lihtsalt hakkama saama. Kuigi võllanaljad on teretulnud :) Valusate asjade üle ju peab nalja tegema, muidu veel äkki kaoks usk, et maailm on üks ilus ja hea koht elamiseks.
******
Kessu ja Tarms olid Tartus. Käisime Fausto mängu vaatamas, õhtuses Illegaardis õllet joomas ning luusisime tunde mööda linna. Kõrvale loomulikult ohtralt teleuudiseid ja uudiseid koolielust. See on mingi õpside teema, et peab rääkima oma lastest jne. Et saada mingit tagasisidet, teist pilku. On ju mõistlik rääkida inimesega, kes on ise samamoodi asjas sees, eks? Nagu ikka, tore oli.
******
Lemony Snicketi "Avar aken" (3. raamat sarjast "Sari õnnetuid lugusid") sai ärevate aegade uneeelse lektüürina läbi loetud. Just Raamatukoist vaatasin, et sihtgrupiks on 9-12 aastased lapsed. Seega olen kuskil seal vahepeal vist, sest mulle väga meeldis. Seiklusi ja jutustamisstiil, mida ammu pole kohanud (selline aeglane ja filmilik, jutustaja on sissekodeeritud, autor vahetab vaatepunkte peategelaste hulgas, ent samas jääb kõrvalseisjaks). Võrreldes "Hea Staliniga" (ma tean, et kohatu võrdlus!) just jutustamisstiili erinevus tuligi kõige eredamalt esile. Sellistest teostest võiks jutustuse kirjutamist õppida! Nii et nüüd ma siis tean, mida ma lastele suviseks lugemiselamuseks soovitan. Eelmisel aastal oma neljandikele nimekirja koostades panin ikka väga täppi. Äkki õnnestub sel aastal ka? Mine tea. Nüüd loen üht Käshi lapsepõlve lemmikraamatut "A nagu Aabel" ning üritan välja mõelda, miks see mulle eriti ei meeldi...
******
1. mai on tore päev. Hakkan töövihikuid parandama ning sain üle pika aja teha bloggi pikema sissekande. Kevad! Vaatamata lumele, mis maad katab...
******
Siinkohal pean tegema kõrvalepõike. Proua ülemus on pannud netti välja kuulutuse, et otsib uut õpetajat. Ma päris täpselt ei tea, kas lisaks või kellegi asemele, aga mul on plaan seda küsida. Mu meelest on ausus ja otsekohesus vägagi teretulnud nähtused, omadused, mida ma alati olen pidanud positiivseteks, seega käitun nii, nagu õigeks pean. Ehk küsin otse. Ei tea, kas on see hea või mitte, aga kuskil on piir ja minu piiriks on ausus.
******
Aa. Üks mu laps sai mingil konkursil eripreemia. Laps ise oli täitsa kihevil ja olgem nüüd ausad, mina ka. Eelmisel aastal, kui Liina eripreemiad sai, ma nagu seda ei tundnud. Liina puhul oli ilmselt asi selles, et teda ei tulnud õpetada ja juhendada, tema tegi justkui kõike ise. Ja tunnustuse korral tundsin hoopis piinlikkust, et keegi mulle ütles well done. Kuigi Annely olümpiaadil käigu ajal ma juba tundsin väikest värinat. Ennast olin juba sinna sisse pannud. Kui ennast kuskile anda, siis vist peabki nii tundma. Ja see on põhjus, miks ma esmaspäeval saatsin 12 tööd presidendi esseevõistlusele - enda tööd ei jõudnudki kirja panna, kuigi mõtteid olin mõlgutanud väga kaua - ning eile lastekaitseliidu kirjandivõistlusele 5 tööd. Eile just mõtlesin välja, et kui tahan, et lapsed midagi silmapaistvat saavutaksid, siis esialgu peame rõhuma kvantiteedile. Hiljem juba kvaliteedile. Arvatavasti loksuvad asjad ise paika ning tegijad selekteeruvad iseenesest välja. See pole muidugi mu eesmärk. Eesmärk on panna neid armastama lugemist ja kirjutamist. Või siis natuke nõrgemate õpilaste puhul - võtta ära hirm teksti ees. Kirjutatud ja kirjutatava teksti ees. Need on ju üksnes sõnad, eks. Võivad haiget teha, ent samas usun hea sõna võimu ning arvan, et nende põhieesmärk on siiski muuta maailma arusaadavamaks ning kodusemaks.
******
Aususest rääkides avastasin taas, et olen lõpuni lojaalne. Lojaalne sõpradele ja kodumaale. Ma ei taha pikemalt peatuda eelmise nädala sündmustel teatud linnas teatud mäel teatud sõduri ümber, aga lühike kõrvalepõige küll. Minu esimene emotsioon - räägitakse, et see pidavat see kõige õigem olema - oli kohutav pettumus. Ma pettusin iseendas. Selles, et diilisin olukorda vägagi natsionalistlikult, tekkis tunne, et nüüd on sündinud marurahvuslane. Rääkisime kodus rongidest, mis peaks ida poole sõitma hakkama. Nüüdseks oleme kõik maha rahunenud. Mis olnud, see olnud, pole mõtet riidu kiskuda, sest peame kõik - erinevatest rahvustest ja erinevate tõekspidamistega inimesed - mahtuma loetud ruutkilomeetritele. Me peame sellega lihtsalt hakkama saama. Kuigi võllanaljad on teretulnud :) Valusate asjade üle ju peab nalja tegema, muidu veel äkki kaoks usk, et maailm on üks ilus ja hea koht elamiseks.
******
Kessu ja Tarms olid Tartus. Käisime Fausto mängu vaatamas, õhtuses Illegaardis õllet joomas ning luusisime tunde mööda linna. Kõrvale loomulikult ohtralt teleuudiseid ja uudiseid koolielust. See on mingi õpside teema, et peab rääkima oma lastest jne. Et saada mingit tagasisidet, teist pilku. On ju mõistlik rääkida inimesega, kes on ise samamoodi asjas sees, eks? Nagu ikka, tore oli.
******
Lemony Snicketi "Avar aken" (3. raamat sarjast "Sari õnnetuid lugusid") sai ärevate aegade uneeelse lektüürina läbi loetud. Just Raamatukoist vaatasin, et sihtgrupiks on 9-12 aastased lapsed. Seega olen kuskil seal vahepeal vist, sest mulle väga meeldis. Seiklusi ja jutustamisstiil, mida ammu pole kohanud (selline aeglane ja filmilik, jutustaja on sissekodeeritud, autor vahetab vaatepunkte peategelaste hulgas, ent samas jääb kõrvalseisjaks). Võrreldes "Hea Staliniga" (ma tean, et kohatu võrdlus!) just jutustamisstiili erinevus tuligi kõige eredamalt esile. Sellistest teostest võiks jutustuse kirjutamist õppida! Nii et nüüd ma siis tean, mida ma lastele suviseks lugemiselamuseks soovitan. Eelmisel aastal oma neljandikele nimekirja koostades panin ikka väga täppi. Äkki õnnestub sel aastal ka? Mine tea. Nüüd loen üht Käshi lapsepõlve lemmikraamatut "A nagu Aabel" ning üritan välja mõelda, miks see mulle eriti ei meeldi...
******
1. mai on tore päev. Hakkan töövihikuid parandama ning sain üle pika aja teha bloggi pikema sissekande. Kevad! Vaatamata lumele, mis maad katab...
Kirjutas Kriux kell 10:05 AM
