Asjaoludest vol 4

Eelviimane ja viimane "jajahi" kodutöö vahetavad pidevalt positsioone ehk siis näitan üles suurt kindlameelsust mitte otsustada, kumb neist jääb viimaseks kodutööks. Seega on viimased õppimised (st õppimised alates 21. detsembrist) olnud pidev võitlus kohusetunde, iseenda, olematu väitekirja ja ühe 3 EAP-se aine vahel, mille sooritamise nõuded on mu mõistuse täiesti röövinud. Kuna kell tiksub järjekindlalt sessi lõpu poole - ja loodan, et minu kasuks -, siis olen sunnitud astuma meeleheitlikult kindlaid samme*, et midagigi "ära" teha.

Nüüd tuleb tarkuse ema ehk kordamine. Ärategemine näeb välja nii:
avan arvuti
avan Interneti
loen läbi kõik Postimehe artiklid
kontrollin oma kolme postkasti (4-7 korda järjest)
käin FB-s ja vaatan arengud üle
käin Moodle´is ja vaatan arengud üle
lähen Youtube´i ja valin endale suvalisi laulukesi taustaks (nii paarkümmend)
avan lõpuks ühe või teise kodutöö faili
teen viis suitsu
keedan kohvi
lasen koera õue
lasen kassi tuppa
lasen koera tupa
lasen kassi õue
kirjutan paar e-kirja
räägin Gmailis, FB-s, MSN-is, Skype´is veits juttu
külastan blogipuud
parandan paar kirjandit
mõtisklen veini või siidripudeli kõrval, kas juba on õige aeg
kirjutan ühe lõigu emmast-kummast kodutööst
kordan eelmainitud jada vabas järjekorras.

Nii ei olegi midagi imestada, kui kell on 1.13, mina imelikul kombel kole unine ja nii eelviimane kui ka viimane kodutöö on endiselt menetluses ehk valmimata. See-eest olen omandanud võime igasse ritta otsida viide, kopeerida-pasteerida une pealt ning nagu ma hetkel avastasin ka keset lauset istuvas asendis arvuti ees magama jääda ise samal ajal edasi trükkides.

Ma ütlen veel kord: la vita è bella!

Tahaks kirjutada Heinz Valgu raamatust. Ja tahaks kirjutada Hannes Võrno raamatust. Ja lugeda tahaks Uba Tomi raamatut. Ehk siis on, mille nimel pingutada oma viimase ja eelviimasega.

Pingutagem sisssss.

*Meeleheitlikult kindel samm = teist reedet järjest tundide kaupa ekraani vahtimist.