Oli üks tunne

Tahaks silmad kinni panna ja jätta need kinni. Pikaks ajaks. Väga pikaks ajaks.

Mulle ei meenunud herpese rahvakeelne nimetus. Ohatis. Herpese aktiveerumise põhjuste hulgas on nimetatud emotsionaalne pinge ja stress ning füüsiline stress ja väsimus (vt sealt).

******
Emotsionaalse ja füüsilise jumal-teab-mille keskel olen sundinud end inimlikkust säilitama. Kuna väga palju aega ei ole - mul ei ole aega, et olla inimene - siis on see tähendanud õhtuseid pooletunniseid raamatulugemisi. Heinzi ja Hannest juba mainisin, eile lõpetasin Gunnar Pressi Voldemar Lindströmi "Uba. Toomas Uba". Paaril esimesel õhtul ei saanud aru, miks seda loen, sest tegemist oli raamatuga, kus iga lugu oli järelhüüe legendile. Kuidagi kõhe oli. Ilusad sõnad, aga kurvad. Selleks, et ilusaid sõnu öelda, pidi objekt, kelle kohta neid öeldi, surnud olema. Kummaline, et elusale inimesele ei öelda, mida temast (head) arvatakse, temast ei kirjutata niisugusel viisil. Tundub lubamatuna. Tundub isikukultusena. Tundub... ma ei tea, pugemisena. Ma tahtsin kirjutada enne "adressaat", aga sain aru, et need sõnad pole lahkunule, vaid jääjatele. Mõnikord ka kirjutajale endale. Surm ei ole ilus, nõustun. Seepärast ei saa ma öelda, et see on ilus raamat.

******
Jätkan inimeseks olemise programmi Jüriga. Ja panen siis silmad kinni. Lühikeseks, ent väärtuslikuks ajaks.

Ma tahan, et keegi oleks keegi, kes ütleb, mis tuleb teha, kuidas tuleb teha, näitaks ette, annaks garantii, et kõik kulgeb. Kõik kulgeb niikuinii. Jah. Aga miks ei võiks see kulgemine olla rahuldustpakkuv?

******
Ma tahan igasse hetke käpikurõõmu. Isegi silmade sulgemisse.