Repliik
"Külm on," tsiteerin klassikuid täna umbes 115. korda. Ja on ka. Hommikul tööle minnes pakkisin ennast väga-väga sisse, aga ikkagi ei osanud aimata, et peaks rohkem selga panema. Ei, tööl oli soe. Koju jõudes oli kole külm ja on siiani. Suure kütmise peale on toas temperatuur 4 kraadi pealt tõusnud umbes 9 peale! Ahjud on tulikuumad ja kinnigi pandud. Köögis on miinuskraadis juba plussi tõusnud - tervelt +2 juba!!! Oi seda prallet, mis seal maha saaks pidada!
Veel üks põhjus, miks õpsina elada: külmapühad. Klassis on kolm nummikut, kes püüdlikult sinuga Aliast mängivad ning sööklas antakse vahetunnil teed ja saiakesi :) Ja koosolekuid peakski pidama just siis, kui on need nn külmapühad. Kõik on platsis ja võtavad sõna, kuigi on näha, et kibeletakse koju. Mõned aga võtsid asja väga tõsiselt, mis seal´s ikka. Juhtub.
See nädal on muidu suht põrgulik olnud. Ma tundsingi, et olen väga-väga väsinud. Ei, oleks kenasti lõpuni vastu pidanud, aga jah. Selles mõttes, et rikkusin teist korda ainsat endale antud lubadust, nuuks. Jah, ulusin mis kole ja kohe pool tundi järjest. Kole paha oli olla teisipäeval, palaviku-värk ja uimasus ja titad sigatsesid (tell me something new!) ja siis jobutas ikka täiega ära, kui uksest ja aknast hakkas veel saasta tulema. Väga mõttetult tundsin end ja ei suutnudki vait jääda ehk hambaid kokku suruda ja edasi teenida. Seega üks kena löristamine ühe vaese kolleegi rinna najal, sorry. Ühesõnaga, kui muidu nutan ALATI üksinda, siis nüüd on reegliks muutunud juba publiku korjamine. Järgmine etapp on muidugi titade ees vesistamine. Kuigi alati jäävad veel alles ülemused. Närvid täitsa läbi võiks teha lühikokkuvõtte. See selleks, ise olen süüdi, et ei suhtle lõputult ja kõigest juba enne kavatsust teada ei saa. Ei pilli, krt.
Aga ma kleepisin täna aknaid. St kleepisin mingit teipi sinna, kust teoreetiliselt soe välja läheb ja külm sisse tuleb. Ma pole küll veel märganud, et märkimisväärset tulu oleks asjast tõusnud. Jube jahe on endiselt ja vasaku jala kolm varvast hakkavad vaikselt jala küljest irduma. Loodetavasti saab siis pensi peale. Hommikul Käshiga kuulsime raadiost (või luges ta seda Delfist?), et mingi alkass külmetas varbad ära, need võeti otsast maha ja see oli kokkuvõttes üks kena juhtum tema jaoks, sest ta hakkas invaliidsuspensjoni saama ehk omandas kindla sissetuleku! Vat sellised naljakad lood maailmas :P
A tegelikult tahtsin enda jaoks märkuse teha lemmikukeste kohta. On üks seltskond, kust hakkavad esile kerkima isiksused - enne olid lihtsalt tüübid, kes tõmbasid oma wannabe imagoga. Nüüd on terve plejaad inimesi! Ja see on ju ainult tore!
Nii, ma lähen nüüd ja vaatan oma jäälillekesi edasi ja loen lugupeetavate koolilõpetajate mõlgutusi Toomase - va hulkuri - rännakutest. Mmm... Kevad, varasuvi, südasuvi...
Btw... jäälilled aknal ei sula hetkega :P
Veel üks põhjus, miks õpsina elada: külmapühad. Klassis on kolm nummikut, kes püüdlikult sinuga Aliast mängivad ning sööklas antakse vahetunnil teed ja saiakesi :) Ja koosolekuid peakski pidama just siis, kui on need nn külmapühad. Kõik on platsis ja võtavad sõna, kuigi on näha, et kibeletakse koju. Mõned aga võtsid asja väga tõsiselt, mis seal´s ikka. Juhtub.
See nädal on muidu suht põrgulik olnud. Ma tundsingi, et olen väga-väga väsinud. Ei, oleks kenasti lõpuni vastu pidanud, aga jah. Selles mõttes, et rikkusin teist korda ainsat endale antud lubadust, nuuks. Jah, ulusin mis kole ja kohe pool tundi järjest. Kole paha oli olla teisipäeval, palaviku-värk ja uimasus ja titad sigatsesid (tell me something new!) ja siis jobutas ikka täiega ära, kui uksest ja aknast hakkas veel saasta tulema. Väga mõttetult tundsin end ja ei suutnudki vait jääda ehk hambaid kokku suruda ja edasi teenida. Seega üks kena löristamine ühe vaese kolleegi rinna najal, sorry. Ühesõnaga, kui muidu nutan ALATI üksinda, siis nüüd on reegliks muutunud juba publiku korjamine. Järgmine etapp on muidugi titade ees vesistamine. Kuigi alati jäävad veel alles ülemused. Närvid täitsa läbi võiks teha lühikokkuvõtte. See selleks, ise olen süüdi, et ei suhtle lõputult ja kõigest juba enne kavatsust teada ei saa. Ei pilli, krt.
Aga ma kleepisin täna aknaid. St kleepisin mingit teipi sinna, kust teoreetiliselt soe välja läheb ja külm sisse tuleb. Ma pole küll veel märganud, et märkimisväärset tulu oleks asjast tõusnud. Jube jahe on endiselt ja vasaku jala kolm varvast hakkavad vaikselt jala küljest irduma. Loodetavasti saab siis pensi peale. Hommikul Käshiga kuulsime raadiost (või luges ta seda Delfist?), et mingi alkass külmetas varbad ära, need võeti otsast maha ja see oli kokkuvõttes üks kena juhtum tema jaoks, sest ta hakkas invaliidsuspensjoni saama ehk omandas kindla sissetuleku! Vat sellised naljakad lood maailmas :P
A tegelikult tahtsin enda jaoks märkuse teha lemmikukeste kohta. On üks seltskond, kust hakkavad esile kerkima isiksused - enne olid lihtsalt tüübid, kes tõmbasid oma wannabe imagoga. Nüüd on terve plejaad inimesi! Ja see on ju ainult tore!
Nii, ma lähen nüüd ja vaatan oma jäälillekesi edasi ja loen lugupeetavate koolilõpetajate mõlgutusi Toomase - va hulkuri - rännakutest. Mmm... Kevad, varasuvi, südasuvi...
Btw... jäälilled aknal ei sula hetkega :P
Kirjutas Kriux kell 5:25 PM
