Let´s twist again, like we did last summer

Traditsioonide küüsis siis täna. Juba kolmandat päeva mul kavas pärast tööd koju tulla (ei käind täna kaupsis, muide!), teha väike söök ja tuli ja siis istutada ennast kenasti-mugavasti Eesti Päevalehe leheküljele. Ehk siis mina olen Eesti rubriigi uudistega ikka väga kursis. Ja ausalt on süda ka rahulikum. Nii et hakkab juba vaikne rutiin tekkima, selline positiivne. Töö peale olen kodus kulutanud umbes tunni või kaks ja see on ikka jube vahva. Hakkab tekkima tunne, et mul võiks elu olla! Võib-olla jõuab ühel heal päeval isegi MSNi sisse lülitada ning inimestega törts juttu ajada! Mine sa hullu tea.

Ma ei tea põhjust, aga täna on kuidagi rahulik päev olnud. Skandaale loomulikult, aga ikkagi kuidagi rahulik. Mitte tšill, aga siiski positiivne ja sellise tundega võiks iga päev töölt ära tulla! Võib-olla on see uue parfüümi mõju? Kui asjad nii lihtsad oleksid, siis jah. Ilmselt kodanikud koolilõpetajad olid täna liiga väsinud ning minu uinutav hääl ei tekitanud neis suuri stressiannuseid. Oma klass oli nagu ikka. Ehk siis võitle nendega, aga samas selliste väga väikeste osaülesannete kaupa, mis võtavad muidugi tundide kaupa tunniaega, saab nendega ehk ka tööd teha. Aga võib-olla mõjusid 9 õpilasele eile pandud ühed? Mine tea. Igatahes oli vihikuhunnik tänase tunni lõpus kohe palju suurem ning tuju kõigil vist pisut parem. Kui nüüd vana Ossi ka käpa alla saaks, oleks kõik okei.

Kollegiaalsetest suhetest ei räägi, need ikke jobutavad aeg-ajalt ära ning jah... Ei hakka analüüsima, mõttetu. Võtan parem nummide kaheksandike tööd ja hakkan neid parandama. Nii tore on teha kontrolltöö ja öelda neile, et kui maha teete, siis ühe saate. Autš. Sest tegelt ma olen nii pehme, et ei taha ühtki ühte panna... Ma ju tean, et alati, kui on võimalik, tuleb maha teha ning kui sa ei proovi, siis oled ikka täiega mömm. Seega, ärgem tekitagem võimalusi.

Homme tuleb pikk päev. Aga see ei tähenda, et see sitt peaks olema. Või tähendab?