Sakib sajaga
Vaatan just kossu telksust. Vaheaeg ja treener annab intervjuud: "Noh, mis see 14 silma ikka vahet ära ei ole..." Ma ei saa aru, millal enesekriitika kadus? Siis kui eestlasena maailma sünniti või siis, kui sinimustvalge lips ette ja Kaubamaja reklaam-K-ga triiksärk selga suruti??? Ebanormaalne. "Nohjah..." Nõme on vaadata, kuidas kossuvõistlusel publiku hulgas pudelist õlut kaanitakse. Kultuuritus, kuigi sport meite riigis kultuuri loomulikuks osaks on... Ärmpalu rabeles palli kallal, aga noh, Marek-see-Doronin luges mängu justkui paremini. Eriti erapooletud kommentaatorid on siin!!! Ma ei saa aru, kui üks võistkond on teisest 14 pointsaga maas, siis kuidas saab see luuserite kamp mängu paremini lugeda? Nojah, neljas viga... Mõttetu. Ei viitsi vaadata enam, sest kommentaar sakib ikka sajaga.
Tallinnas olen. Nii hea!!! Eile õhtul tulin, heitsin tuttu ja tudusin seni kuni pisi tuli ja kalli tegi hommikul! Ja soe puder maasikamoosiga, mmm! Kohvi, röstsaiad, kook, Draakoni kommid... Soe tuba ja sülearvuti. Mida veel elult võiks tahta??? Ega muud vist ei tahagi! Isegi soov minna ja kammida Tlna kaubandusvõrku, et soetada endale ülivajalikke asju alates uuest seljakotist ja lõpetades topeltlaia vatitekiga, on kadunud. Lihtsalt olla ja vedeleda. Kõrvale lugeda mõnd naljakalt armsat blogi, sirvida paaripäevast Ekspressi (paberväljaanne!) ja oodata, millal natuke-minu-tupsu koju tagasi tuleb... Väikesed asjad teevad õnnelikuks.
Esimene nädal sellest veerandist on kiiresti läinud, ausalt. Esmaspäevast neljapäevani polnud isegi pinget. Neljapäeval aga jäin miss Englishiga liiga pikalt pläkutama ning kell kümme koju jõudes oli väsimus suht suur. Reedel seega suur piinlemine, aga õnneks lapsukesed suht mõistlikud olid. Nojah. Santa´s little Helperiga pidasime reedel nõu ja leppisime kokku, et teeme koosoleku järgmisel nädalal koos teiste aineõpetajatega, uh. Küllap mõni hakkab jälle nina kirtsutama, aga ma ei näe küll muud väljapääsu, tuleb ikkagi asjad läbi arutada, et need omavahel kooskõlastada. Igatahes käitus see pubede seltskond suht viisakalt ja mul neile erilisi etteheiteid ei ole. Tahaks hoopis nendega lobiseda ja igast asju teha, sest nad on ju vahvad. Kahjuks tuleb lobiseda nende vanematega ja selle ees on mul loomulikult ebainimlik hirm, sest nojah, mida ma ikka oskan rääkida laste kasvatamisest inimestega, kes on must rohkem kui poole vanemad ja kelle lapsed on minust vähem kui poole nooremad... Ma olen suht kindel, et mõni, kes mind esmakordselt näeb, lööb mõttes kaht kätt kokku ja raputab pead vasakult paremale mõeldes, miks küll tema lapsukesega on nii läinud...
Sellised kummalised mõtted. Ja täna nägi lapsukesi unes ka. Selline tunne on, et nad eile miskit orgunnisid ja neid tundes ei lõppenud see loomulikult neile kõigile positiivselt. Oijah.
Jälle ma jorisisesin siin titade teemadel :( Polnud üldse mõtteski! Aga mõned asjad teevad ikka pahaseks, kuigi ma ei tahaks seda pahameelt endasse lasta, päh. Üles lugema neid ei hakka, aga enda jaoks note kirja, et kodus peaks rohkem olema ja kodu peale mõtlema. Kui ainult teaks, kus kodu on... Seal, kuhu kõige rohkem minna tahaks ja ilmselt see koht, kus praegu olen, ongi kõige rohkem kodu. Kummaline...... Aga rahustav samas.
Tallinnas olen. Nii hea!!! Eile õhtul tulin, heitsin tuttu ja tudusin seni kuni pisi tuli ja kalli tegi hommikul! Ja soe puder maasikamoosiga, mmm! Kohvi, röstsaiad, kook, Draakoni kommid... Soe tuba ja sülearvuti. Mida veel elult võiks tahta??? Ega muud vist ei tahagi! Isegi soov minna ja kammida Tlna kaubandusvõrku, et soetada endale ülivajalikke asju alates uuest seljakotist ja lõpetades topeltlaia vatitekiga, on kadunud. Lihtsalt olla ja vedeleda. Kõrvale lugeda mõnd naljakalt armsat blogi, sirvida paaripäevast Ekspressi (paberväljaanne!) ja oodata, millal natuke-minu-tupsu koju tagasi tuleb... Väikesed asjad teevad õnnelikuks.
Esimene nädal sellest veerandist on kiiresti läinud, ausalt. Esmaspäevast neljapäevani polnud isegi pinget. Neljapäeval aga jäin miss Englishiga liiga pikalt pläkutama ning kell kümme koju jõudes oli väsimus suht suur. Reedel seega suur piinlemine, aga õnneks lapsukesed suht mõistlikud olid. Nojah. Santa´s little Helperiga pidasime reedel nõu ja leppisime kokku, et teeme koosoleku järgmisel nädalal koos teiste aineõpetajatega, uh. Küllap mõni hakkab jälle nina kirtsutama, aga ma ei näe küll muud väljapääsu, tuleb ikkagi asjad läbi arutada, et need omavahel kooskõlastada. Igatahes käitus see pubede seltskond suht viisakalt ja mul neile erilisi etteheiteid ei ole. Tahaks hoopis nendega lobiseda ja igast asju teha, sest nad on ju vahvad. Kahjuks tuleb lobiseda nende vanematega ja selle ees on mul loomulikult ebainimlik hirm, sest nojah, mida ma ikka oskan rääkida laste kasvatamisest inimestega, kes on must rohkem kui poole vanemad ja kelle lapsed on minust vähem kui poole nooremad... Ma olen suht kindel, et mõni, kes mind esmakordselt näeb, lööb mõttes kaht kätt kokku ja raputab pead vasakult paremale mõeldes, miks küll tema lapsukesega on nii läinud...
Sellised kummalised mõtted. Ja täna nägi lapsukesi unes ka. Selline tunne on, et nad eile miskit orgunnisid ja neid tundes ei lõppenud see loomulikult neile kõigile positiivselt. Oijah.
Jälle ma jorisisesin siin titade teemadel :( Polnud üldse mõtteski! Aga mõned asjad teevad ikka pahaseks, kuigi ma ei tahaks seda pahameelt endasse lasta, päh. Üles lugema neid ei hakka, aga enda jaoks note kirja, et kodus peaks rohkem olema ja kodu peale mõtlema. Kui ainult teaks, kus kodu on... Seal, kuhu kõige rohkem minna tahaks ja ilmselt see koht, kus praegu olen, ongi kõige rohkem kodu. Kummaline...... Aga rahustav samas.
Kirjutas Kriux kell 4:54 PM
