Siit nurgast ja sealt ka: raamatud

Debora Vaarandi "Aastad ja päevad. Nooruselugu"
oli lugemisel hea mitu nädalat.

Raamatu teine pealkiri ütleb ära, et juttu tuleb lapsepõlvest, kujunemisaastatest, aga seda ma küll ei eeldanud, et mõte nagu noaga lõigatult lõppeb. Ehk siis selle raamatu juures on kirjapandust vist olulisemgi, see, mis kirja jäi panemata - ehk mis sai kenadel 1950ndatel aastatel kõikidest neist inimestest, kellest Vaarandi enne hoogsalt ja avameelselt kirjutas.

Kummaline oli lugeda nn punase aja mälestusi. Mulle tundus, et ta siiralt uskus kogu seda kommunismi võidu asja (rääkimata neist, keda ta kiirelt visandades portreteerib, näidates nende sügavpunast (ideaalidesse uskuvat?) sisu). Jõudsin ühesõnaga välja selleni, mis Vaarandi raamatu ühtaegu põnevaks teeb ja samas lugejasse teatud ettevaatlikkust süstib. See on see nähtus, mida tänapäeval nimetatakse name-droppinguks. Name-droppingut peetakse peamiselt negatiivseks nähtuseks, selle kasutaja justkui tahaks oma tähtsust tõsta. Vaarandil muidugi ei olnud vaja oma kohta rõhutada - tal oli see täiesti olemas (iseküsimus on, kuidas ta selle saavutas - tühja koha pealt ajalehe peatoimetajaks/peatoimetaja asetäitjaks (mina seda ei mõistnud)). Ühesõnaga. Name-dropping kui selline inimeste puhul, kes tõepoolest on tuntud-kuulsate persoonide kõrval toimetanud, ei peaks olema negatiivne, sest nende inimestega elati kõrvuti ja nende elude põkkumiskohad kuuluvad võrdselt tuntud isikule ja temaga põkkujale. Lisaks on ju see ammendamatu allikas kirjandusloolastele, kes võib-olla jõujoonte paremaks mõistmiseks ka mälestusi vaatlevad (teatud ettevaatlikkusega muidugi, sest mälu teatavasti on ju kaval ja aeg-ajalt mugavalt viltuvedav). Mina lugejana nautisin peaasjalikult kogu nn kõrvalinfot, mida autor name-droppingu ja pisikeste märkuste-kommentaaride laadis justkui muuseas jagas. Öeldagu mida iganes, aga olen veendunud, et just sedalaadi võtted suurendavad nende nn Kroonika-laadsete elulooraamatute populaarsust.

Vaarandi kirjapandu on igatahes 1940ndate seltskonnaajakiri, aga kuna ajaline distants on suur (vähemalt minu jaoks küll!), siis tundub see pigem muhe katse skitseerida kauget hetke kui meeleheitlik katse iseenndat kellegi najal ajalukku jäädvustada ("raamatusse raiuda").

Vaarandi enda sõnadega: "Raamatutel on oma saatus, salaelu. Vahel ka oma eriline lõhn, mis toob meelde mõne ammumöödunud hetke. Raamatud pole lihtsalt esemed riiulil. Ikka tundub, nagu oleksid nad kasvõi (sic!) pisinatuke elusad." (lk 228)

Raamat, millega ma oluliselt täitsin lünka, mille olemasolust ma ei olnud teadlik. Kirjandust õpetades räägin kohustuslikuks korras ja hoolikalt kirjandusloo kuni Siuruni, sealt edasi teen väga subjektiivsed valikud, kusjuures 1940ndatest räägin sageli põgenemise-küüditamise kontekstis, süvenedes pigem esimesse (no kuidas sa saad jätta Ristikivist, Underist, Suitsust jt rääkimata?). Pilt laienes, mis on ainult positiivne.

Rääkimata sellest, et ma sain äärmiselt palju informatsiooni, mida mul tegelikult vaja ei ole, nt tean ma nüüd, et Tuglased pidasid Taani dogi, kelle nimi oli Darling. Jumala pärast, mis ma selle infoga peale hakkan? A meeles on :D

Hinne: 8
Olavi Ruitlane "Kroonu"

Kui ma selle raamatu rampsis riiulilt tõstsin, tundsin kohe, et see on midagi sellist, mis mulle meeldib. Tegemist on täiesti jabura pildiga nõukogude armee igapäevaelust, milles toimetavad peategelastena 2 eestlast, 1 setu ja suur hulk alkoholi. Jutt käib just sellest ajast, mile eestlased endid vabaks laulsid, aga viimased poisid sellele vaatamata kodumaad teenima pidid.

Ühelt poolt on tegu jaburavõitu lugudega, mille absurdsust on keeruline tõe pähe võtta, samas on sellesse pikitud vägagi tõsiseid sõjaväe ja inimlikkusega seotud probleeme. Näiteks on seal lugu ühest jõkradist ülemusest, kes peksab-vägistab ja teeb oma alluvatega, mida tahab ja kes siis sõdurite poolt lihtsalt maha lüüakse. Tõsine lugu, eks. Ainult et Ruitlane jutustab selle loo hetkest, mil sadisti laip leitakse (sõdurid üritasid teda järve uputada, aga vesi oli väga madal - tüüp ei mahtunud jääaugust sisse, seega pandi ta pea alaspidi auu, kosside otsa riputati mingid asjad ja siis sadas lumi ka peale ning alles kevadel leiti laip seal seismas).

Hirmnaljakas raamat, aga kui lasta endale kas või minutiks lähedale mõte, et vägivald, millest teos samuti tiine, oli igapäevaelu loomulik osa, siis tekitab see mitte lihtsalt naeru, vaid hüsteerialaadse seisundi (tahaks naerda ja nutta samal ajal).

Romaan sai 2004. aastal romaanivõistlusel Sass Henno "Mina olin siin" järel 2. koha. Täiesti õigustatult :)

Hinne: 8.


Ja tegelikult lugesin ma vahepeal ka Silvia Truu raamatut "Silja, päikesekiir ja maailm" (iga kord kuradi naljakas; hinne: 8) ja loen parasjagu paralleelselt Sofi Oksaneni ja Jaak Leeri...