Hägusalt möödunust
Lähen mina neljapäeval südamerahuga magama, pole purjus ega üleväsinud, võib-olla pisut ülesöönud (õhtusöök, puuviljad, pähklid, šokolaad...), no okei päris kindlasti ülesöönud... Ärkan imelikul kombel poole viie paiku, siis uuesti pisut peale viit. Ignoreerisin täielikult ja kinnitasin endale, et ma magan rahulikult. Enne kella tulin siiski voodist välja. Toimetasin nagu tavaliselt, võib-olla pisut aeglasemalt. Ja kui sööma hakkasin, tundsin, et võiku ei taha alla minna. Surusin vägisi, tulemus oli see, et putru ei mahtunud millegi tõttu enam ühtki lusikatäit. Toidust loobumine polnud minu jaoks - uskumatu, eks - mingi märk veel. Koperdasin end riidesse ja teele. Umbes oma tänava otsas ehk kuuesaja meetri pärast sain aru, et midagi on korrast ära. Pea käis kergelt ringi ja koledasti iiveldas. Samm oli aeglane, ei julenud eriti hoogu anda, sest tekkis tunne, et maapind ligineb kiiresti ja päris täpselt ei saa aru, kus lõpeb kõnnitee ja algab sõidukas.
Igatahes kuskil Juridicumi kandis tuli mulle üks kolleeg vastu, kes pidi mulle ikka täiesti nina alla ronima, et ma üldse reageeriksin. Selleks ajaks olin kolm korda seisma jäänud ja mõelnud, kuhupoole oksendada. Igatahes venisin ma umbes pool tundi kauem tööle kui tavaliselt, aga õnneks oli reede ja ma arvestasin varasema minekuga, et tööd teha... Seega. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, ptüi... Kui ma koolimajja jõudsin, panin ma pea lauale ja lamasin selles asendis täpselt selle hetkeni, kui tundsin, et ei suuda enam loodusega võidelda ning väljutasin hommikuse võiku WCs ise samal ajal valjuhäälselt kõõksudes ning pisaraid pühkides. Loomulikult tekkis mul ka teatav vimm eelmisel õhtul söödud šokolaadi ning pähklite vastu. Jumal tänatud, et ma sellise võimalusega mõttes juba arvestasin ning oma teosammu tööteekonnal ka lahkes Selverist läbi astusin ja uue hambaharja ja hambapasta - tööjuure omad - muretsesin. Vahi nalja, nüüdm kui ma olen seitse kuud käinud hambahaldja juures ja olen lõpetanud esimese tiiru, on mul olemas tööjuure tarvikud! Igatahes pesin kikud puhtaks, läksin kabinetti... Ja võtsin sisse päeva asendi. Pea laual, käed silmade ees, jalad kokkukrousitult samas.
Kui kell tundi helises, olin sunnitud end liigutama, kiiremata liigutuste vältimiseks, astusin pikaldaselt, istusin kogu aeg ja üldiselt tegid lapsukesed terve päeva... Ma päris täpselt ei mäleta, mida nad tegid. Õnneks oli mus nii palju oidu, et tegin sissekanded eKooli jooksvalt, muidu ma ei teaks siiani, mis toimus. Igatahes sai see täiesti uskumatu päev, mille vältel tõusis mul palavik pea 39 kraadini, oma loomuliku lõpu ehk kui viimane kell helises, panin mina sussid nurka, tellisin takso ning tulin koju.
Võtsin mantli seljast, kakkusin samal ajal juba teksasid jalast - ehk siis paralleelist saapad jalast, pidžaama selga. Kuna mul oli väääääääga külm, toppisin ahju kolm puuhalgu, keetsin teed ja ronisin teki alla. Eriti armas on see, et võtsin läpaka käe ulatusse - et äkki tahan filmi vaadata :D Täielik loll. Järgmised kaheksateist tundi olin täielikus deliiriumis - magasin, jõin teed, toppisin ahju kaks halgu, käisin WCs, magasin, jõin teed, panin ahju kinni, käisin WCs, magasin... Ja nii 18 tundi järjest. Ahjaa. Mingitel suvalistel hetkedel võtsin tablette, et palavik ometi alanema hakkaks. Viimane juhtus minu ähmast mälestust mööda kuskil pärast kolme ja enne kuut hommikul - esimesel kellaajal võtsin rohtu, teisel ärkasin, sest riided ja voodi olid väga märjad, pidin riided ära vahetama. Nii see läks.
Laupäeval oli veel väike palavik. Kuna midagi teha ei jaksanud ega tahtnud, võtsin nurgast oma heegeldusprojekti ja tegelesin sellega. Vahele magasin ja siis jälle nuputasin. Igatahes sain sellega nii ühele poole, et käisin täna nööpe ostmas (ilmselgelt olen vasikavaimustuses...). Pühapäeva hommikul oli ka veel pisut palavikku, aga see kadus ning tundsin pärast pesu, pesupesu ja voodipesu vahetust, et sel korral pääsesin kergelt.
Noh. Pühapäeval oli mulle väike üllatus. Pisikese herpesepoisi näol, kes end mu suunurka sisse seadis. Kuna ta tundis end hästi, kutsus ta ka mõned seltsilised. Tulemus on umbes poolde põske ulatuv paistetav-leemendav lahtine haav, mis mind hulluks ajab.
Tänan tähelepanu eest!
Igatahes kuskil Juridicumi kandis tuli mulle üks kolleeg vastu, kes pidi mulle ikka täiesti nina alla ronima, et ma üldse reageeriksin. Selleks ajaks olin kolm korda seisma jäänud ja mõelnud, kuhupoole oksendada. Igatahes venisin ma umbes pool tundi kauem tööle kui tavaliselt, aga õnneks oli reede ja ma arvestasin varasema minekuga, et tööd teha... Seega. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, ptüi... Kui ma koolimajja jõudsin, panin ma pea lauale ja lamasin selles asendis täpselt selle hetkeni, kui tundsin, et ei suuda enam loodusega võidelda ning väljutasin hommikuse võiku WCs ise samal ajal valjuhäälselt kõõksudes ning pisaraid pühkides. Loomulikult tekkis mul ka teatav vimm eelmisel õhtul söödud šokolaadi ning pähklite vastu. Jumal tänatud, et ma sellise võimalusega mõttes juba arvestasin ning oma teosammu tööteekonnal ka lahkes Selverist läbi astusin ja uue hambaharja ja hambapasta - tööjuure omad - muretsesin. Vahi nalja, nüüdm kui ma olen seitse kuud käinud hambahaldja juures ja olen lõpetanud esimese tiiru, on mul olemas tööjuure tarvikud! Igatahes pesin kikud puhtaks, läksin kabinetti... Ja võtsin sisse päeva asendi. Pea laual, käed silmade ees, jalad kokkukrousitult samas.
Kui kell tundi helises, olin sunnitud end liigutama, kiiremata liigutuste vältimiseks, astusin pikaldaselt, istusin kogu aeg ja üldiselt tegid lapsukesed terve päeva... Ma päris täpselt ei mäleta, mida nad tegid. Õnneks oli mus nii palju oidu, et tegin sissekanded eKooli jooksvalt, muidu ma ei teaks siiani, mis toimus. Igatahes sai see täiesti uskumatu päev, mille vältel tõusis mul palavik pea 39 kraadini, oma loomuliku lõpu ehk kui viimane kell helises, panin mina sussid nurka, tellisin takso ning tulin koju.
Võtsin mantli seljast, kakkusin samal ajal juba teksasid jalast - ehk siis paralleelist saapad jalast, pidžaama selga. Kuna mul oli väääääääga külm, toppisin ahju kolm puuhalgu, keetsin teed ja ronisin teki alla. Eriti armas on see, et võtsin läpaka käe ulatusse - et äkki tahan filmi vaadata :D Täielik loll. Järgmised kaheksateist tundi olin täielikus deliiriumis - magasin, jõin teed, toppisin ahju kaks halgu, käisin WCs, magasin, jõin teed, panin ahju kinni, käisin WCs, magasin... Ja nii 18 tundi järjest. Ahjaa. Mingitel suvalistel hetkedel võtsin tablette, et palavik ometi alanema hakkaks. Viimane juhtus minu ähmast mälestust mööda kuskil pärast kolme ja enne kuut hommikul - esimesel kellaajal võtsin rohtu, teisel ärkasin, sest riided ja voodi olid väga märjad, pidin riided ära vahetama. Nii see läks.
Laupäeval oli veel väike palavik. Kuna midagi teha ei jaksanud ega tahtnud, võtsin nurgast oma heegeldusprojekti ja tegelesin sellega. Vahele magasin ja siis jälle nuputasin. Igatahes sain sellega nii ühele poole, et käisin täna nööpe ostmas (ilmselgelt olen vasikavaimustuses...). Pühapäeva hommikul oli ka veel pisut palavikku, aga see kadus ning tundsin pärast pesu, pesupesu ja voodipesu vahetust, et sel korral pääsesin kergelt.
Noh. Pühapäeval oli mulle väike üllatus. Pisikese herpesepoisi näol, kes end mu suunurka sisse seadis. Kuna ta tundis end hästi, kutsus ta ka mõned seltsilised. Tulemus on umbes poolde põske ulatuv paistetav-leemendav lahtine haav, mis mind hulluks ajab.
Tänan tähelepanu eest!
Sildid: Kiiksud
Kirjutas Kriux kell 10:02 PM
