Kevad südames: linnud

Igal inimesel, kes Eestis elab, on varestega mingi suhe, olgu see siis neutraalne "on kah", "ei koti", "tibu, tule siia" või midagi neljandat. Mõned kevaded tagasi lendas hommikul tööle minnes otse töökoha ees mulle vares pähe (kergelt kiiskav klamber - sellest saati kannan ainult patsikummi, kus metalli ei läigi) ning alguse sai kerge foobia, mida toetas vanameistri linnurünnak. Täna hommikul keset kevadist Tartut kõndis mulle botaanikaaia läheduses vastu üks kiilakas mees. Noh, mõned karvad tal ju peas olid, püüdlikult kammitud, kuid kelm kevadtuul sasis neid siia-sinna. Ja siis ma nägin, kuidas botaanikaaiast startis vares... Ma nägin ette, kuidas vares kerge juuksekompleksiga onku pähe lendab ning seda raevukalt nokkima hakkab. Reaalsus oli peaaegu minu hirmsamast hirmsam flash - vares lendaski onkule pähe, tegi seal kerged kraaped ja kraaksus südantlõhestavalt, enne kui uuesti tuule tiibasse sai ning Supilinna poole lendas. Mina samal ajal katsin vaistlikult käpikuis kätega oma villase loduga kaetud pea ning soovisin, et varesel jätkuks tähelepanu vaid juustetule peale ning ta jumala pärast minu mütsi endale ei ihkaks.

Võib-olla oleks ma selle unustanud, kuid jah... Kui ma paar tundi hiljem üht jutuajamist pidades pilgu aknast välja lasin ning oma poolpimedate silmadega varese kohalolu registreerisin, käis minust läbi vastik jõnks. See vares keksis keset väljakut ning raputas noka otsas mingit pisilast. Poolpime silm ei registreerinud, kes oli tema järjekordne ohver, kuigi kahtlustan, et tegu võis olla siilipoisi või mõne suuremat sorti närilisega, kes linnamelusse ära eksinud. Tüüp - vares - raputas meeleheitlikult end kaitsta üritavat looma, asetas ta seejärel maha ning ründas nokaga: ikka nätaki-nätaki, kuni väike tüüp oli surnud ning suleline lõunaeine kallale asus. Ja mina olin õnnelik, et olen toas, paksu klassi taga, ning mõnevõrra suurem kui kevadine vares.

Ahjaa. Lugesin pärast rõlgeid kohtumisi lindudega "Krabatit". Nii kenad tibud olid seal, ei nokkinud ega midagi.

Kaarnakari (aka gäng) teritas täna oma nokki, aga keegi polnud õnnetu, pigem valitses joviaalne meeleolu, sai söödud (paraku ka joodud) liiga palju.

Jah, Tartus on kevad.

Pilt on ühest suvisest Saaremaa varesest, kes meiega välikohvikus pitsat sõi. Olid ajad.