I AM...

Tuvid, noh

Hilistalvel või varakevadel tegi K. juttu sellest, et sel aastal planeerivad nad täiesti ekstreemsustevaba linnareisi vanasse Euroopasse. Mõtlesin päris pikalt, enne kui otsustasin liituda. Sihtpunkt oli mulle sümpaatne, paheline aura, mis seda ümbritseb, tekitas põnevust. Kevadisel külaskäigul lugesin pool reisiraamatut ka läbi, teise poole pidin rampsist laenama. Margot Roose "Minu Amsterdam" oli veidi õlgu kehitama panev, aga põnevust kruttis see kindlasti. Igatahes olin valmis keskmisest pikemateks inimesteks, jalgratasteks, kanaliteks, narkootikumideks, vana Euroopa headuseks. Seda kõike oli seal piisavalt.

Mälu tarbeks...

Ökokohviku peldikusein

Inimesed on tõesti pikad, naiste osas see nagu ei paistagi väga silma, aga silm (!) puhkas pikkade meeste peal küll. Enam-vähem kõik inimesed, kes olid meiepikkused või lühemad, olid turistid. Seega turistikates sai teistest inimestest üle vaadata küll, seal aga, kus kohalikud mängus, nt loomaaias, see nii hästi ei õnnestunud.

Jalgrattad hirmutasid mul sõna otseses mõttes kõhu lahti. Esimesel päeval kujunes välja refleks, et kellahelinat kuuldes üritasin viskuda paremale-vasakule, samal ajal ka reisikaaslasi informeerides, et kohalik hull läheneb suurel kiirusel. Kusjuures esimesel päeval oli rahvast väga vähe liikvel, kuna vihma kallas nii alla, et kartsin kanalite tervise pärast. Hirmule lisas kaalu ka see, et ühel kenal päeval istusin ise ratta selga ja üritasin kõigest väest sõita. Väristamine kestis umbes 20 minutit, seejärel sain aru, et rattasõit Amsterdamis on tegelikult ohutum kui Tartus, kus ma igapäevane rattasõitja olen. Nipid linnaliikluses ellujäämiseks: sadul võimalikult madalaks, lenks kõrgeks, töökorras kell ja pidurid, võimalikult suur ja raske rattalukk ning kui võimalik, värvida oma ratas pasakarva pruuniks või mustaks.

Kanaleid oli sitaks. Loe, mis loed raamatust, vaata Google Mapsist silmad jõlli, aga no... Neil inimestel on ikka sitta kanti tahtmist olnud, et sellesse kohta oma pealinn rajada. Lugesin netist, palju sildu seal on, aga õnneks on mu päikesest pleekinud aju selle fakti juba unustanud. Ma ei pea kordama, et sarnaselt eelmisel aastal kogetud Pariisile jt vana Euroopa linnakestele, polnud ka selles linnas enamike kanalite äärde piirdeid ehitatud. Võttis esialgu kõhedaks, arvestades, et kohmakusest ka oma jalgade otsa pikali kukun, sirgest teest rääkimata. Vette sain küll, sest vihma sadas kõvasti ning kolm päeva hiljem kenas kohalikus pargis jalutades sain kenasti sadakond meetrit suures lombis sulistada. K. tegi ka väikse kanalisupluse, mille üle kohalikud vanamehed eriti rõõmsalt pihku itsitasid.

Süüa on ju vaja

Kanep on Hollandis legaalne müügiobjekt juba 38 aastat, seadused on tulnud ja läinud, Amsterdam püsib Euroopa narkopealinnana. Seda võin küll öelda, et kanepisuitsu hõljub kesklinnas kõikjal, klaasistunud rastamehi nägin vähe, ülirahulikke turiste - kohvipoodidest väljumas - kambakaupa. Kanep on kena müügiartikkel, saan aru, et see toob riigile ja omavalitsustele, kes nüüd võivad kanepi müügi üle võõramaalastele otsustada, kenasti oirosid sisse. Pole asja, mida ei saa kanepist teha ja pole asja, mille peale ei saa kanepi pilti trükkida. Ja siis küsida selle eest... noh mõned oirod kindlasti. Pulgakomm, 2 oirot, palun, pisike šokolaadikook, 10 oirot, palun... Ja nii edasi. Kena teada, aga pole sihtgrupp hetkel.

Kummil on ka oma poodi vaja

Vana Euroopa headus... Igale asjale võib teha muuseumi. Ausalt. On täiesti ok, et linn on täis pikitud kunstimuuseume, arvestades, et juba 17. sajandil oli igal mehel seinal mõni pilt... mõnest teisest mehest. Noh ja siis võib teha muuseumi kapitagusest, kus keegi elas. Tõe huvides - kapi taha me ei jõudnud, sest pärast kolme korda rämepikka järjekorda nähes otsustasime, et Anne juurde minekuga tuleb oodata, mõni teine kord. Vanade heade juutide juures jäi samuti käimata, kuna nemad avasid oma kannatusi täis putka alles kell 11. See-eest pornopilte aastast, mil fotograafia leiutati (?), sai vaadata hommikust pea südaööni ja pilet oli kõigest 4 oirot. Ja siia vahele-juurde kõike muud. Mulle muuseumid meeldivad, isegi kui tuleb järjekorras seista ja mõnikord ei saa päris täpselt aru, mida need inimesed andunult vahivad.

Õhtu. Mitte Moskva lähistel

Kõige kõrval, mida saab pileti eest vaadata, on vanas heas Euroopas ka seda, mille eest raha ei küsita: võib luusida mööda kanaliääri, trügida meestehordide vahelt läbi punaste laternate rajooni, pingutada silmad punni, et kõveraid maju näha, tunda talla all põranda ilmselget kreenisolekut, märgata kanali ääres kanajalgadel seisvat politseijaoskonda, tunda värinat säärtes, kui mõni ülisuur ja sõbralik koer sinust möödub, lonkida mööda äritänavat, vaadata, katsuda punaseid telliseid. Vana Euroopa, noh. Ei midagi nii peent, kuid Margot Roose "Minu Amsterdam", mis kubiseb kohalikest kuulsustest, eksklusiivsetest õhtusöökidest ja veidrikest, aga killuke siiski. Minu Amsterdam lõhnab vihma, päikese, kanepi, pannkookide ja tõsi, ka kuse järele. Selles on pikad jalutuskäigud, krabisev paberkaart, kohati kohatud (!) naljad seedimise, prostituutide ja homode üle, aga ennekõike hea ja kerge tunne, et kardinaid ei ole vaja ning minna võid ükskõik millises suunas, sest kuhugi jõuad sa ikka välja. Isegi kui vesi ette tuleb.



* Ja selle kõige taustal oli reisiraamat "I am Ozzy". Ma ei suuda mõelda välja ühtki teist raamatut, mida Amsterdami foonil oleks parem lugeda.
"When I was younger, I used to think the whole world was drunk. Then I moved to America and realised it´s just England that´s drunk."
"They teach you how to handle life in England, but they don´t teach you a thing about death. There´s no book telling you what to do when your mum or dad dies."