Mugavustsoon

Mind paneb ennast ka imestama, kui mugavaks ma muutunud olen. Õues on pilved, järelikult ei lähe poodi; muru on kasvanud liiga pikaks, järelikult ei mängi taldrikutega; kõht on tühi, järelikult söön moosisaiu... ja nii lõputult.

Mind ei pane enam imestama see, et lähen reede õhtul kell kuus kodust välja kindla teadmisega, et kella üheksast tulen koju tagasi. Ilmselge paanika tabab mind, kui saan aru, et kella üheksaks ei jõua, pigem mõni minut peale kümmet. Kas saab veel mugavamaks minna? Jah, saab. See on siis, kui ma üldse enam kodust ei välju.

Ma vist ei pea ütlema, et pidu algas kell üheksa. Hea, et enesekriitiline vanainimene, hambad ristis, jalad pedaalidel, kodu poole kimmis. Sest noh, 10.10 algas ju äike ning kohutav vihm. Oleks veel külma saanud või midagi.

Ei, tegelikult ma imestan küll. Selle üle, et ma ise nii rahul olen.