Nostalgia

Täna käisin kohas, millega on seotud ainult head mälestused. Kuidagi kummaline oli minna hoopis teiste inimestega, hoopis teisel põhjusel ja samas kuulata samu lauseid, kõndida mööda sama treppi, vaadata sama ahju, lühtrit, tapeeti, seista ja kuulata samu lauseid. Mälestused on selleks, et mäletada ja minu mälu on hetkede jäädvustamises kahjuks kergelt autistlik - liigagi hästi on mõned lõhnad, tunded jäänud kehasse.

Ma olen viimase paari nädala jooksul pidevalt mõelnud ja mõttes skeeme joonistanud. Ja samas olen jäänud mõtete tasemele. Selle asemel, et kirjutada-helistada, mõtlen. Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem, eks. Ega ma teagi, miks.

Haigus pole veel seljatatud, aga loodan, et läheb paremaks. Vaja oleks selget pead ja konkreetselt artikuleeritud lauset.

Oleks, poleks, saaks...