Nada

Ma olen mitu korda mõelnud kirjutada. Kirjutada headest ja kaasahaaravatest raamatutest, mida olen lugenud. Alustada oleks võinud headest lasteraamatutest või "Troonide mängu" sarjast või hoopis "Minu" sarjast, mida juhuse tahtel neelama sattusin. Või siis hoopis heast teatrietendusest, mida kunagi ammu - kuu aega tagasi tundub ammu - vaatamas käisin. Või rõõmust ja kaotusvalust, mis polegi õigupoolest minu omad, aga kuna need igapäevaselt mind riivavad, siis ongi justkui enda omadeks saanud. Või juttudest, mida pole räägitud. Või hoopis lühikesest, aga rahulolu pakkuvast kvaliteetajast minu inimeste seltsis. Või sellest, kuidas ma kolleegid mi casa-sse kutsusin - pärast 8-aastast tööd ühes kohas. Või sellest, kuidas Ameerikas la vida loca tundub. Või sellest, kuidas (köögi)elu nuestra casas välja näeb. Või koduloomadest. Või lumikellukestest. Või temperatura-st.

Võiks lõputult jätkata, aga ei jätka. Kirjutama asusin seetõttu, et kamp teismelisi avas mu silmad. Tõid mu poole tunniga niimoodi maa peale, et koju tulles istusin märjale trepile ja tõmbasin kolm suitsu järjest. Kole on elu maa peal, kui silmad vägivaldselt lahti kistakse.

Ja kole on seetõttu, et teades tuleb midagi ette võtta, sest muidu... Muidu on täiesti mõttetu.

Pisikesed inglid on teismelisteks los diablos-teks sirgunud.

Sí, hablo un poco de español.