"Pal-tänava poisid"

Pole ammu ühestki teatrietendusest kirjutanud - pole palju teatris käinud, seega pole ka erilisi emotsioone tekkinud. Igasugune arvestus, mida ja millal vaatasin, on tegelikult kadunud. Mäletan hetkel ainult seda, et käisin 13. detsembril Vanemuise väikses majas lapsukestega Vat teatri "Pal-tänava poisse" vaatamas ja midagi tuleb üles märkida - mälu altvedamise kiuste.

Et siis Ferenc Molnari igihaljas lugu sõjast ja sõprusest (nagu ütleb ka Vat teatri kodulehe lavastuse tutvustus), mille seadis lavale Aare Toikka ja kujundas Kaspar Jancis. Poisse või vanamehi laval neli: Janek Sarapson, Tanel Saar, Margo Teder ja Kaspar Jancis. Banaalselt võin öelda, et mulle meeldis peaaegu kõik, mida ma laval nägin - sain taas kinnituse, et näitleja keha on võimas instrument, millel ja millega mängides saab vaataja viia piirini, kus unustatakse, et tegemist on mänguga. Niivõrd kaugele, et unustad paarisaja teismelise ebaviisakuse ja oskamatuse etenduse ajal käituda. Esimene vaatus on rohkem sõnalis-mänguline, samal ajal kui teises vaatuses tullakse väsivale vaatajale vastu ning esitatakse rohkesti muusikat, mis tundub olevat iga noortelavastuse orgaaniline või vähemalt must-be osa. Esimene vaatus kusjuures pakkus rohkem kaasamõtlemist ja arutlemist, teise vaatuse sihtgrupp ma ilmselgelt enam ei ole, kuigi mulle muusika iseenesest meeldib, sh Jancise oma. Lavastus oli Vat teatri traditsiooni järgiv, mitte nii autoritruu mängulaadilt, kuid tekstilt siiski. Olin lapsukestega raamatut just lugenud ja naljakas küll, aga poistele, kellele raamat väga meeldis, etendus nii väga ei meeldinud - liiga vähe näitlejaid nende jaoks, samuti segas neid rohkem saalis toimuv melu. Tüdrukud seevastu oskasid välja tuua sellesama näitleja keha kui instrumendi ja suurepärase ümberkehastumisvõime - nad nägid mõnes kohas koomikat, mida lavastaja oligi planeerinud, samas šokeeris neid väga hetk, kus saal plaksutas ja huilgas enne Nemeceki surma. Jõudsime järeldusele, et lapsed ei oska surmaga toime tulla. Kui raamatu lugemise ajal ollakse oma tunnetega üksi ning võib pisara või kaks poetada, siis teatrisaalis tunnetatakse teravalt, et kaasa tundmine on nõrkus, mille mitusada võõrast teismelist sinu vastu pööraks ning seega lastakse tunded välja täiesti ebakohase käitumisega. Mitte et ma ise oskaksin irl-is surmaga toime tulla... Seega oli etendusel minu jaoks üks segav faktor ja see oli publik. Ma muutusin juba garderoobi järjekorras krõnksuks õpsiks, kes tahtis kõiki kasvatama hakata, sest ma ei pea normaalseks, et väiksed paksud poisid täiskasvanutest lihtsalt läbi kõnnivad oma Hugo Bossi teksade ja Giorgio Armani jopedega. Lakkamatu jutuvada, mis saalis käis, oli hullem, kui eelkooliealistele mõeldud etendusel, mida eelmisel aastal tüdrukutega vaatamas käisin.

Ma olen Vat teatri pingutustesse alati respektiga suhtunud, aga pole seda nii teatriks pidanud kui mõnd teist. Igatahes veendusin teist korda selle aastanumbri sees, et see teater on teater ning ei tee endale hinnaalandust ka lastele või noortele mängides. On leidnud oma niši ja täidab selle väga edukalt. Nii et õps on rahul ja lapsukesed ka. Kevadel pärast Tallinnas teatriskäiku arvasid lapsukesed, et see oli parim etendus, mida nad näinud olid (2 inimest laval rääkisid poolteist tundi). Nüüd juhtus nii, et lapsukestele ei mahtunud pähe, et kõik polnud nii nagu raamatus. Aga see ongi nende lapsukeste eripära. Sama probleemiga põrkusin ka siis, kui me "Arabella, mereröövli tütart" vaatasime...

Sellegipoolest lapsukeste poolt umbes 9 punkti 10-st ja õpetajalt samad punktid. Hästi tehtud!