Polkovniku lesk*

Tunnen end Polkovniku Lesena. No see tegelane Smuuli samanimelisest näidendist, kellel oli teatavaid terviseprobleeme, aga kõige suurem probleem oli ta peas. Ehk siis minu suurepärane maratoniplaan sai teatava tagasilöögi pärast 2 nädala tagust 3-tunnist jooksu. Kahjuks mitte vahetu tagasiside - sellega ma oskaks toime tulla. Seega pärast mitmepäevast mõtlemist ja vaagimist otsustasin minna arsti juurde ja rääkida seal kolmandikust oma muredest. Arstitädi vaatas mind küll kui kuutõbist, aga ma ei lasknud end heidutada.

Elu pikim arstikülastus kestis pea tunni, selle hulka kuulus monoloog mu oletatavate haiguste teemal - mina esitajana - ja lisaks arsti- ja praktikandipoolsed kaastundlikud pilgud ning täpsustavad küsimused, väike filmitegemine, hoolikas kuulamine, vaatamine, käe patsutamine, veristamine. Viimane näitas, et kõik on korras (ma ei hakanud arstile seletama, kui vastuseid küsisin, et see va veri lahmas pärast sutsu paarkümmend minutit voolata). Mnjah.

Igatahes olen ma järgmisel nädalal järgmise arsti juures, sest mingi joon suurepärases filmis oli liiga lühike. Vist. Valmistan end ette, et see kõik on ainult mu peas, et tegelikult polegi südarieelset seisundit olnud. Oleks teatav kergendus, pean mainima.

******
Vahepealsel ajal olen end minimaalselt liigutanud - et mitte öelda, olen enamasti olnud horisontaalis ning vertikaalis ainult sel ajal, kui lähenen külmkapile. Olen lugenud täiesti jaburat bestsellerit, mille eestikeelset tõlget tahaksin näha puhtalt keelealasest huvist. Kuidas kõlaks eesti keeles peategelase iga nelja lause tagant korduv "holy fuck", "holy shit", "my inner goddess"? Ootan huviga.

******
Ahjaa. Töö on ka. Seesama ikka. Lapsed on armsad, kolleegid kaugel ja ise olen rahul. See olekski imelik, kui nädalakese järel juba närvar oleks, sest 34 nädalat on ju veel ees.

******
Jah. Korras. On.

*Esimese rabinaga kirjutasin Polkovniku Lest. Kõlab ka hästi, eks?