Mull

Mõnikord juhtub nii, et on tunne, nagu oleks taevas alla kukkunud. Vaatamata asjaolule, et terve mõistus räägib sellest, kuidas ei Etioopia ega Somaalia näljahädalisi mõjuta kuigivõrd minu väikese maailma pseudoprobleemid. 

Ja siis mõtled ja mõtled, kuni tunned, et pea tahab lõhki minna. Mõtted ei mahu sellesse enam ära. Või õigupoolest on üks (kinnis)idee, mis on ajanud oma  - üldse mitte kenad ja uut elu alustavad - idud igasse sagarasse ja poori, nii et surve on selline, millele vastu panna ei oska. Positiivne programm on see endast välja karjuda-ropendada, joosta, proosalisem ja see, mida reaalsus pakub, on süüa-süüa-süüa, juua-juua-juua. Mõnikord õige harva aitavad pisarad, aga need, sunnikud, ei tule alati õigel hetkel või õiges kohas. 

Tänase päeva märksõna on "jalaga munadesse". Ma usun, et see on kõige räigem väljend, mida ma seoses 12-aastaste lastega kunagi olen kasutanud, aga just selline tunne on. Tahaks panna jalaga munadesse, kusjuures objektiks pole mitte munandiomanikud, vaid vastassoost persoonid. Räige käitumine nõuab räigeid väljendeid. 

Olen, jah, evil bitch. Eriti selle tõttu, et 12-aastased suutsid mu panna tegema tegusid, mida mu väärtushinnangud heaks ei kiida, alustades üksinda joomisest ja lõpetades jumal-teab-millega (õhtu on veel noor). 

Ja nagu ikka pingelises olukorras: peast langeb peotäite kaupa juukseid. Kammimata ja puudutamata, pruugib vaid end keerata, kui jälle on ümbrus kaetud poolemeetriste karvadega. Mis seal ikka? Tahaks teismelise kombel karjuda ja uksi paugutada, trampida kolmeaastase kombel jalaga vastu maad ja saada oma tahtmine. 

Taevariik ja iseasi.

Pilt: http://pandaautis.deviantart.com/art/panda-in-hurt-105996699