Maalane

Proua Ema sai aasta vanemaks. Või on küpses eas daamide puhul kombeks öelda, et astus sammukese auväärsema ea poole? Eniveis, käisin maal ja nautisin maalase elu. See tähendab loomulikult söömist, magamist, unetust, täiesti mõttelagedate raamatute lugemist, tundidepikkust hängi televiisori ja kummaliste ajakirjade seltsis ning pastaka närimist ristsõnade juures. Kui isa sünnipäeva aegu olin köögitoimkonnas ning külastasin muuseas kohalikku poodi oma ultraägedas pisikeste koerakestega punases pidžaamas, siis pr Ema sünnipäev möödus väga vaikselt ning pingevabalt. Ainult kartulikoorimine, šašlõki valmistamine grillahjus, kuna polnud vabatahtlikke, kes õues oleks seisnud. Jaa, oli pingevaba.

Maalase elu kõige kummalisem seik oli laupäeva hommikul, kui endale suitsu keerasin ning pr Ema täiesti siiralt küsis, mida ma teen. Mu vastusele, et keeran tubakat, vaatas ta mind kahtlustava pilguga ja küsis: "Kas see on tegelikult ka tubakas, mida sa suitsetad?" Nii oli.

Lisaks avastasin, et pr Ema vihkab mu väikest halli lammast, mis peaks magamistoas voodi ees lebaskil olema. Ehk siis pakib seda järjekindlalt mu maalase sokisahtlisse ning asetab voodikese ette selle asemel beeži vannitoa vaiba. Võib-olla ta arvab, et mu jalad higistavad magamise ajal ning ma paterdan tema parketile koledaid jalajälgi.

Ühe ebameeldiva avastuse tegin veel - see pole küll maaluse seotud, kuid siiski. Nimelt on mu elektrooniline jooksupäevik läinud seda teed, mida lähevad Internetis olevad asjakesed, kui arendajad arvavad, et kõigil inimestel on olemas nutitelefonid koos oma imeappidega. Jahutas jooksuindu. Ausalt.

Meeldivate killast oli aga avastus, et supertraktoriga sõita on hea. Mis ei tähenda, et ma hakkaksin pidevalt niitmas käima. Pr Ema saab sellega suurepäraselt hakkama.

Ja nüüd siis hektiline linnaelu olümpia, raamatute ja halva ilmaga.

Suvi kestab veel.