Jõuluklassika

Selleaastane klassika sündis teisipäeval ja kolmapäeval. Ehk siis teisipäeval ärkasin üles kerge iiveldusega, mis päeva peale aiva süvenes ning andis märku, et esmaspäeval kohatud kõhugripiga poisterahvas suutis oma nakkuspisiku minu poole kenasti teele saata. Kahjuks oli sellel õhtul töökaaslastega ametlik jõulupidu - mitteametlik koosviibimine oli juba esmaspäeval ära peetud ettekäändega teha ettevalmistusi ametlikuks olenguks.

Igatahes kolm tundi pr Ülemuse peaaegu vastas istuda mõjus minu plaanile mitte alkoholi tarbida ja söögiga mitte liialdada laastavalt ja see tähendas, et kolmapäeva hommikul ärkasin ma tundega, nagu oleks ma voodisse oksendanud. Kontrollisin, ei olnud. Tööle läksin taksoga, sest sees keeras, õues oli miinus kakskümmend. Kaks esimest tundi möödusid väga aeglaselt, kuid sellele vaatamata on mul neist väga ähmased mälestused. Vaatasin, et küsisin lapsukestelt tagasisidet eelmise veerandi kohta, üks kirjutas, et sai väikse õe endale (küsimus oli õnnestumiste kohta minu ainetunnis). Repliigi korras olgu öeldud, et Ülemus ei sundinud mind jooma, tegi ainult ühe nalja, mille peale ma endale pool pudeli veini sisse kallasin. Nii et see läks hästi.

Kogu päev möödus meeldivas hämus. Koos mitte nii meeldiva kõhugripiga, mis õhtuks oli jõudnud palaviku ja peavaluni. Juhtub, juhtub. Neljapäeval taastusin poole päeva, õhtul olid jõulud peaaegu käes. Kingitused said komplekteeritud, tuju oli hea. Jõuluklassika esimene osa oli läbitud.

And there´s more to come.