Kommipood

On tunne, nagu oleksin kommipoes. Ükskõik, millisesse suunda pilk pöörata, vastu vaatab rida ahvatlusi. Lihtne oleks sirutada käsi ja võtta. Maksta tuleb ju alles kassas ning sinna jõudmiseks kulub aega. Pilk liigub mööda riiuleid, kiiskavsädelevad pakendid on koletumalt kutsuvad. Libistad pilgu ühelt teisele, kätt tõstmata, valikut tegemata. Sa võid tunde seista ühe koha peal, teha ringe ümber oma telje, vaatepilt jääb enam-vähem samaks. Valikuvõimalus ja valikukohustus liigub sinuga kaasa. Ja seisadki seal, laps keset kommipoodi, kes ei oska, saa ega ausalt öeldes ka taha teha valikut. Äkki on mõnes teises pakis parem komm kui see, mille sa välja valid?

Mingil hetkel on kaupade parim enne läbi ja siis jääb ainult kahetseda, et magusast unistusest sai kibe reaalsus.

Kommipoe kujund pole minu oma, ilmselt kirjelduski kuskilt meelde jäänud. Tunne on minu. Sain paari päeva eest kirja, mille sisu koosnes ühest sõnast, mis polegi tegelikult sõna, vaid pigem segadust-küsimust väljendav häälitsus. See, millega metsas kadunud inimest otsitakse. Seega olen kommipoes juba päris kaua olnud. Aga kassasse minna ei oska, saa ega taha. Veel mitte. Tahan aega seista sädeluses, hingata unistusi, mõelda, et on võimalus. Olla olukorras, kus valik pole tehtud, parim on käeulatuses.

Dreams are made of cotton candy.*

* Päris kindlasti kuskilt meeldejäänud lause.