Valehäbi?

Puust ja punaseks, armsad sõbrad, kes veel pole kuulnud või kes on unustanud või soovivad unustada. Kui näete inimese, kellega suhtlete, hammaste vahel mooniseemneid, pähklijuppe, tatraterasid, kruubipudru jääke, riivitud porgandi oranži laastu või joodud teest poolt piparmündivihta, andke sellest märku. Kui viiplemine ei aita, tasub öelda. Ausalt. Ei ole kasu sellest, kui pea ära pöörata. Vähemalt sellele, kel menüü poolele ilmale vahtimiseks väljas, küll mitte.

Ma nimelt jõin täna umbes kella kolme ajal ühe tassi piparmünditeed, milles ujusid suured lehekesed. Miks? Sest mulle meeldib igasugune silo. Tulemus oli loomulikult see, et kui ma neli tundi hiljem peeglisse vaatasin, oli viht piparmünti endiselt mu esihammaste küljes ja mulje oli umbes selline, nagu oleksin kaariesele kõvasti alla jäänud.

Loomulikult olin ma vahepeal vestelnud kuue inimesega, kellest viit ma pean minu inimesteks. Kuues, jah, paraku, oli Konsumi kassapidaja, keda ma küll sageli kohtan, kuid kellele minu ostueelised (ja hambumus) klientide suure arvu tõttu pähe pole kulunud. Ilmselt ei imesta tema ka mu esihammaste üle.

Ja ma ei pea mainima, et mul on töö juures hambahari, kaks tuubi hambapastat, kotis alati maitsestatud ja maitsestamata hambaniit.

Muidugi mõista on loo moraal selles, et tegelikult tuleb ikka endal peeglisse vahtida. Või muretseda endale teesõel. Kollane ja allveelaevakujuline.