Tappa laulurästast

Teatris eile. Lennuk võttis Harper Lee "Tappa laulurästast" ja tegi sellest Vanemuises eelmisel aastal lavastuse. Ma ei tea, mitu etendust on esietendusest möödunud. Ma ei tea, missugune oli Lennuki seisund sel ajal, kui ta fragmentaariumi lavaküpseks kuulutas. Üks (muhahaaa) eile õhtul ütles, et tal on Lennukile mitmeid küsimusi. Mul eriti küsimusi ei ole. On lahmimine. 

Lavastuses on Harper Lee ülihea raamatuga väga vabalt toimetatud, mulle kui kirjandussõbrale tundus, et põhjendamatult. Mulle meeldib teatris, kui ma ei vaata kella ega mõtle sellele, et närimiskumm on kaotanud maitse. Või et jalg kisub krampi ja kõht on tühi. Paha siga, mitu viga. Haraliseks ja hambuliseks jäi. Näitlejad olid iseenesest kõik head, enam paistsid välja Kaljujärv Atticuse ja Pulk Nirksilmana, neil oli mänguruumi, sõna ja sõnumit. Teised jäid pigem läbisõitjateks, kes jalgrattakella helistasid, põlle raputasid või niisama targutades lavalt läbi lipsasid. 

Meil kõigil on sahtleid, mida avada ei taha, mõnede olemasolu oleme unustanud või soovime unustada, on neid, mida iga päev endaga kaasas kanname ning kunagi lõpuni kinni ei lükkagi. Nõus. Mõnikord jäävad need ette, mõnikord annavad häid impulsse, et uut sahtlit sisustama hakata. Vanemuise kodulehel on lause: "Lavastuses ei käsitleta teose menu ega rassismi, vaid romaani seda osa, mis puudutab lapsepõlve ja inimlikkust."  Jutt jumala õige. Ja samas on hulk teisi lugusid, mis puudutavad lapsepõlve ja inimlikkust. Nii et mul ikkagi tekkis üks küsimus: miks need teemad just Harper Lee raamatust on välja võetud? Rõhuga Harper Lee raamatule, mitte teemadele. 

Ma kujutan ette, et näitleja elu on pagana raske. Tuleb minna lavale ja mängida lugu, kehastada kedagi nii, et vaataja kaasa mõtleks, usuks kas või veidi, et näeb enda ees Nirksilma, Dilli, Jemi... Aga kas sellest piisab? Mulle eile ei piisanud. 

Ja ikkagi on mul hea meel, et teatris käisin, sest etenduse vaatamine sunnib istuma, pingutama, ei lase avada mitut erinevat Tabi, mille vahel kruiisides minutid mööduvad, ilma et ise tähele panekski. Seltskond oli hea. Tuletasin endale meelde, et vaadata tuleb seda etendust, mis on silmade ees, mitte seda, mis enda peas toimub. Õppisin seega kannatlikkust ja leppimist. See on tähtis.

Pilt siit.
P.S. Ma ei tea, kust see valge taust tuleb. Veidi närvi see ju ajab, aga mitte piisavalt, et tegeleda probleemi lahendamisega. Mugandun.