"Minu..."

Oli minu suvi. Kõige otsesemas mõttes. Endale võetud kummaline kohustus lugeda läbi 12* "Minu..." sarja raamatut sai täidetud juulis, thank god, sest teiste elude lugemine on ikka pagana väsitav. Aeg-ajalt huvitav, aeg-ajalt piinlikkust tekitav, aeg-ajalt hoogsaid küsimärke õhku joonistav, aeg-ajalt südamest naerma ajav, aeg-ajalt õlgu kehitama panev.

Mu lemmikuks jäi kolmandana loetud "Minu Prantsusmaa". Lugesin esialgu huvist maa kohta, mida külastada kavatsesin, siis juba lugemismõnust, sest tegu oli raamatu, mitte reisikiri/ mälestustega. Ilukirjandus oma kõige paremas võtmes. Paar kohta tekitasid küsimusi, aga seda mitte sisu, vaid perekonna osas (autori perekondlike suhete üle juurdlemine ei ole kõige parem võte raamatu lugemiseks, aga mis sa teed, kui loed - õigupoolest loed ridade vahelt - tuttavate inimeste kohta).

Augustis nägin, et minu Prantsusmaa oli pisut erinev Eia omast, aga oli jooni, mis tuttavlikud just tänu temale... Kui võtta ette reis läbi Prantsusmaa, teha tiir ümber Arc de Triomphe´i, korjata teokarpe, oodata kelnerit, juua roosat veini enne kella 11 hommikul, süüa lõputult saia ja kahtlaselt lehkavat juustu, on äratundmine kerge tulema.

"Minu Prantsusmaa" taustale jääb "Minu Inglismaa" kaalutud sõna- ja sisuvalik, klatšita, elegantsiga raamat, mida lugedes mõistsin, et Inglismaale tuleb minna pikemaks ajaks. Tabasin end taas mõttelt, et raamatu kirjutamisega saab hakkama igaüks, aga hästi kirjutavad vähesed. See oli hästi kirjutatud raamat :)

Loomulikult ei saa mööda minna "Minu Ameerika" III osast, sest kodune olukord nõudis konkreetsele riigile keskendumist. Viskasime kõvasti nalja selle üle, et võiks olla osariikide-linnade raamatud - Ameeeeeerika on ju pagana suur - ja nägin hiljem, et üks kena raamatuke ongi juba ilmavalgust näinud (ma tean, et Alaska oli juba varem olemas, loetud-kuuldud-nauditud-naerdud-õlgu kehitatud). Igatahes ootan, et varsti Chuck Norrise teemaline Texas ilmub, wink-wink. Midagi võiks ju ometi võõral maal elamisest kirjutada. Või kuidas?

Ja siis riburadamisi-segiläbi Supilinna, Taani, Ungarisse, Moskvasse, Kreekasse, Jakuutiasse, Itaaliasse ja Albaaniasse. Igaühes oli midagi, mida meelde jätta, mõnes sellist, mida unustada. Mõni raamat üllatas kergusega - Kreeka - , mõni halva stiiliga - Ungari -, mõni lati alt läbi jooksmisega - Supilinn... Nagu märkisin, igaühes oli midagi, mis rikastas. Erinevus rikastab ju. "Minu..." fenomeni üle olen pikalt mõelnud, jõudsime ühel jalutuskäigul-arutluskäigus selleni, et sarja võiks laiendada spordialade ja-jumal-teab-milleni. Küll keegi selle idee üles korjab, turgu ju on, inimesed armastavad lugeda. Ja kirjutada.

* Kevadtalvise "Minu..." maratoni** ajal läbisin 9 lugu: Kashastan, Gruusia, Alaska, 2 Ameerikat, Brasiilia, Argentina, Jaapan, Hispaania. Eredamad hetked Epu Ameerikates, arrogantsust Brasiilias (sipelgate elu - hallllllooooooo), intelligentsust Jaapanis.
** Kastitäis lugusid ootab veel haiguslehte ja puhanud meelt.