Sõber

Viimasel ajal olen olude sunnil palju kuulanud muusikat, mida ise oma playlisti kunagi ei lisaks. See on andnud kinnitust veendumusele, et maailmas on väga palju halba muusikat, aga selle sekka satub harva - aga siiski - ka selliseid juppe, mida tasub mäletada. Kuna helisid on ümberringi palju, üritan ise vältida kakofooniasse lisa tekitamist.

Külmkapi surin, pesumasina lõgin, tolmuimeja vingumine, triiraua pahin, epilaatori võrin, jalgratta lõksumine, tiku tõmbamise praks on need tehishääled, millega maailma täidan. Ahjaa, klaviatuuri kõlbisemine ka. Kui võimalik, jätan volume´i mute´i peale, jälgin vaikust, produtseerin vaikust. Ja sellesse vaikusse sisenevad kõrvaussi tekitatud jupid, mida kinnituse saamiseks pean kuulama.

Tänane rõõm on Vikerraadio "Da Capo". Selles on vaikust. Isegi Francisco Tarrega "Gran Valsis".