Back on the high...
Tunne on just selline. Kodutööd tahavad võhma välja võtta - mitte et mul seda üldse oleks - ei jaksa neile mõelda, ei jaksa neid teha, ei viitsi kooli minna. Tahaks kangesti kodus konutada. Paha on olla ka. Miks ma ei või haigeks jääda?! Nagu tõsiselt, et oleks väike selline vabandus või siuke värk. Ah, see nii tavaline tüdimus...
Tegelt on nii, et väsimus pole ikka veel ära läinud. Pühapäeval Raplast tagasi tulles raputas see lahe buss täpselt kolm tundi kõiki mu siseorganeid, ma ei usu, et need enam vana koha peal on. Lihtsalt mingi täiesti hull bussijuht oli!!! Ja loomulikult oli see buss täiesti täis ja mu kõrval oli miskine mitte just väiksemõõtmeline tshikk, mis tähendas, et mul polnud üldse ruumi... Ja tududa seega ei saanud. Kodus loomulikult oli miskine draama, aga see selleks. Ordinary Monday oli seega väsimuse märgi all ja teisipäev, mis täiendab igal hetkel keskkooli tunnet, oli veel hullem. Ma ei jõudnud eile miskit kirjutada kella kahese loengu kohta. Et see naesterahavas, kes loengut peab on miskine mikri või bändiga Liidia... Ja jutt muutub järjest kummalisemaks. Mis tähendab aga, et kirjanduse doktorantide ja igast muude asjameeste arvukus järjest tõuseb. Ja ma ei saa endiselt aru, millest jutt. See tähendab, ma saan aru, millest ta räägib, aga mis selle jutu tagamõte on või kuhu semestri lõpuks välja tahetakse jõuda, on mulle täiesti selgusetu. Igal juhul minnakse järgmisel nädalal uute raamatute kallale. Väike lootus veel on, et äkki hakkan matsu lahti jagama, kui algusest peale miskeid käsitlusi pingsalt jälgin. Aga no see ju ei õnnestu - järgmine nädal jääb ju vahele...
Mul on kodutöö tegemata... :( Ei taha teha. Ma ei taha miskit päikest joonistada.
Eelmisel nädalal ühed pisikesed tüdrukud - mis nad nüüd pisikesed on, juba kümnendikud - naersid kõva häälega, kui kuulsid, mida ma õpin. Ütlesid, et mul pole vastavat pikka villast sellikut ja väljaveninud kampsunit. Juuksed ei lendle ringi ning mis peamine, mul pole prossi. Seega Rapla Konsumi pealsest pisikesest mänguasja poest sain selle endale. Viieka eest saab ikka nii mõnegi asja :) Kiisu käib minuga koolis ja vaatab targa näoga ringi, roosad kõrvad tuules lehvimas. Sinine hiirepoiss aga istub vaguralt kanepilehel ja üritab sotti saada, mis maailmas toimumas. Kutsu otsustas, et tal on Käshi juures parem ja läks tema juurde. :) Seega pross on olemas. Nüüd veel seelik, kampsun ja bänd :))))
Pea käib ringi ja süda on paha...
"Ma lähen ja naeran nad välja"
Tegelt on nii, et väsimus pole ikka veel ära läinud. Pühapäeval Raplast tagasi tulles raputas see lahe buss täpselt kolm tundi kõiki mu siseorganeid, ma ei usu, et need enam vana koha peal on. Lihtsalt mingi täiesti hull bussijuht oli!!! Ja loomulikult oli see buss täiesti täis ja mu kõrval oli miskine mitte just väiksemõõtmeline tshikk, mis tähendas, et mul polnud üldse ruumi... Ja tududa seega ei saanud. Kodus loomulikult oli miskine draama, aga see selleks. Ordinary Monday oli seega väsimuse märgi all ja teisipäev, mis täiendab igal hetkel keskkooli tunnet, oli veel hullem. Ma ei jõudnud eile miskit kirjutada kella kahese loengu kohta. Et see naesterahavas, kes loengut peab on miskine mikri või bändiga Liidia... Ja jutt muutub järjest kummalisemaks. Mis tähendab aga, et kirjanduse doktorantide ja igast muude asjameeste arvukus järjest tõuseb. Ja ma ei saa endiselt aru, millest jutt. See tähendab, ma saan aru, millest ta räägib, aga mis selle jutu tagamõte on või kuhu semestri lõpuks välja tahetakse jõuda, on mulle täiesti selgusetu. Igal juhul minnakse järgmisel nädalal uute raamatute kallale. Väike lootus veel on, et äkki hakkan matsu lahti jagama, kui algusest peale miskeid käsitlusi pingsalt jälgin. Aga no see ju ei õnnestu - järgmine nädal jääb ju vahele...
Mul on kodutöö tegemata... :( Ei taha teha. Ma ei taha miskit päikest joonistada.
Eelmisel nädalal ühed pisikesed tüdrukud - mis nad nüüd pisikesed on, juba kümnendikud - naersid kõva häälega, kui kuulsid, mida ma õpin. Ütlesid, et mul pole vastavat pikka villast sellikut ja väljaveninud kampsunit. Juuksed ei lendle ringi ning mis peamine, mul pole prossi. Seega Rapla Konsumi pealsest pisikesest mänguasja poest sain selle endale. Viieka eest saab ikka nii mõnegi asja :) Kiisu käib minuga koolis ja vaatab targa näoga ringi, roosad kõrvad tuules lehvimas. Sinine hiirepoiss aga istub vaguralt kanepilehel ja üritab sotti saada, mis maailmas toimumas. Kutsu otsustas, et tal on Käshi juures parem ja läks tema juurde. :) Seega pross on olemas. Nüüd veel seelik, kampsun ja bänd :))))
Pea käib ringi ja süda on paha...
"Ma lähen ja naeran nad välja"
Kirjutas Kriux kell 10:15 AM
