Ükskord ma saan endale isikliku Interneti...

ja see on nii kiire, nii kiire. Ja enam ei sõltu ma Elioni heatahtlikkusest. See tähendab, et ma ei pea ootama nagu miskine vana loll, et meilboksi avada, et tõmmata üks närune lauluke, lugeda rahulikult Eesti Ekspressi, bloggida ennastunustavalt ja teha tuhat ja miljon muud asja, mida piiramatute võimalustega Internet meile pakub. Vähemalt mul on selline lootus. Ja samas on Elioni pakkumised ju niiiiiii ahvatlevad. 0 krooni eest ADSL ja novembri lõpuni kuumaksust vaba... Millest veel oskaks unistada?! See selleks, aga täna olen ma ühenduse pärast tõsiselt vihane.

Täna ongi selline vähe vihane päev. Algas sellega, et tõusta ei jaksanud, mis tõi kaasa bussist maha jäämise, mis tõi kaasa loengusse veerand tundi hiljaks jäämise, mis tõi kaasa teatava uimasuse. Sellised kaasnevused siis hommikul pärast kaheksat. Ja siis püüa normaalseks jääda. Kohe mitmeks loenguks. Eksperimentide loengus tehti taas napakais eksperimente, aga õnneks olin nii väsinud, et ei kangestunud sel korral. Suht süüdimatult esinesin ja mõistsin ennast hukka selle eest, et ma teistele hinnanguid jagasin. Lihtsalt mõnel on verbaalne mölapidamatus ja siis ta elab oma haigust välja loengutes. Jube lugu. Õnneks oli nii külm, et mõttetegevus suht kangestus esimese pooltunni järel, seega ei viitsind võitlema ka hakata.

Härra professor viskas täna lausekatke, et peaks loengutega hakkama kokku tõmbama. Jepika-jee, eks ole!!! Ma siis nüüd lähen otsin oma...