Kas saab magada või ei saa?

Ilmselt seni kuni see koera-näss ringi nillab, ei saa. Täna hommikul oli tal jälle vaja kella poole kaheksa ajal karjuma hakata ja lõuata väikeste vahedega kolmveerand tundi. No, tegelt ma pidingi üles tõusma, aga no kuulge, ma ei taha miskise hullu ulumise ja hammaste krigina peale ärgata. Tahaks ikka telefonist mussi ja sinisest äratuskellast ärritavat plärinat. Anyway, veerand üheksa ajasin ennast ikka siis üles. Lõuad on senini haigutamisest pärani. Pean seda va lehte tegema. Kodutöö peaks ka üle vaatama, sest kahel õhtul äärmiselt uimase peaga seda tehes, ei saanud ma ausalt öeldes aru, mida ma sinna kirja panin. Aga vast see polegi oluline.

Katu eile õrritas mind miskise koogiga. See pole ju aus, eks. Mina istun ja üritan mitte õgida ja tema räägib õuna ja pirni koogist, mille ta ema on valmis küpsetanud ja mida ta lahkelt mullegi pakuks. Kus see kõlbab?! Aga jah... Kõik see tipnes eile mingi kell üheksa pimedasse ja vihmasesse õue sukeldumisega, sest väike ploom oli vaja ikka põske pista. Seega käsikaudu ja katsumise järgi sai neid endale veidi korjatud ja käpelt sisse topitud. Ei olnud eriti head.

Ma eile avastasin, et see "Mort" päris vähe venib. Ei suuda üldse seda nautida. Et selline raamat, et võtad kätte ja sekundiga on uni peal. Kuigi. Peab ennast natsa sundima, sest arvatavasti jääb see ainsaks raamatuks, mida oleksin võimeline paari järgmise kuu jooksul läbi lugema. Jama küll. Lihtsalt sõnnik matab enda alla ja siis ei jäksa.

Ja üldsegi ei saa ma praegu aru, mida ma siin teen. Lähen parem minema. Kuskil mujal, seal, kus mind pole, on ikka parem. Seega astuma. Mitte kunagi kohale jõudmata.